Kommentaar

Agu Uudelepp | Kuidas sünnivad fašistid? (19)

Agu Uudelepp, EBSi kommunikatsiooniõppejõud, 8. aprill 2014 17:36
Foto: Andres Varustin
Sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt" ilmus 54 aastat tagasi üks ulmeromaan, mis on teenimatult varju jäänud. Usun, et enamik mäletab prantsuse ulmegeeniuse Jules Verne'i 19. sajandil mõeldud julgeid unistusi ja oleme näinud, kuidas need on täide läinud. Allveelaevu on jalaga segada, Kuu peal palju kordi käidud ning lennumasina pärast ei viitsi poisikesed enam pilkugi tõsta.

Pool sajandit tagasi pandi maakeelde ümber üks tänapäeval hoopis aktuaalsem teos, Aleksandr Beljajevi „Maailmavalitseja". See on mehest, kes leiutab võimaluse kontrollida inimeste mõtteid. Ta alustab väikselt, teeb linnarahvaga trikke ja allutab endale ihaldatud naise, kuid lõpuks on tema eesmärgiks kogu maailm. Vastasrinna häda on selles, et kui inimeste meeled on allutatud, pole abi ei relvadest ega ratsionaalsetest argumentidest.
Ka see unistus on hakanud täide minema. Loomulikult pani visionäär tehnilise lahendusega mööda, nagu ka Verne inimesi kahurist kuule tulistades, kuid tulemused on sarnased. Inimeste meelte kontrollimise tehnikate ja nende rakendamisega on jõutud kaugemale, kui seda tänapäeva ühiskonnas võimalikuks on peetud.

Venemaa fašistide piiramisrõngas

Kas keegi veel on tundnud hämmingut selle pärast, kui kiiresti hakkasid tuhanded inimesed uskuma, et Ukraina on täis fašiste? Tõsi, see on Vene propaganda universaalsilt, kuid varem on see olnud reserveeritud mitteslaavlastele.

Vene propaganda nurgakiviks on juba pikalt olnud oma etnose tugevdamine ning sealt edasi rahvaste jagamine kolme klassi. Põhimõtteliselt on selle jaotuse juures kolm üksust: jõud, töökus ja mõistus; mis omakorda panevad paika tõe, ilu ja headuse kategooriad.
Alustades etnose tugevdamisest: selle määravaks komponendiks on ühine sümboolika koos ühisvaenlasega. Siin tulebki mängu silt „fašism" kui kõige halva ja nn mitte-meie sümbol, eriti kui lisada NSVLi hümni viisi taastamine. Kogu endise Nõukogude Liidu aladel mõistavad hingelt nõukogude inimesed seda vaenlast ja tunnevad seda hümni. Need on silt ja sümbol, mis ärkavad väga kergelt.

Edasi jõuamegi selleni, mida keegi väärtustab. Kui sa oled jõudu hindava rahva esindaja, siis on hea ja ilus võtta neilt, kes toodavad, ja suhtuda põlgusega neisse, kes targad. Tootjad on sinu maailmapildis nõrgad ning targad hoopis alatud ja kavalad, kes oma kidurust kompenseerida püüavad.

See raamistabki praeguse Vene propaganda retoorika: ühel pool on hea ja tugev suur vene rahvas, kes jätkab oma sajanditepikkust võitlust piiritagustega; ning teisel pool ebaõiglaselt rikkad ja alatult käituvad, kuid samas nõrgad rahvad. Sõdalane peab end vägilaseks ja tunneb, et on teistest olemuslikult üle ning on tänu sellele veendunud, et tal on alati õigus.

Fašismi otsimine Eestis

Võttes omaks ühe tüüpetnose retoorika ja seda levitades nõrgendatakse ning demoniseeritakse infosõjas automaatselt teisi etnoseid. Kurval kombel oleme jõudnud niikaugele, et leidub mõni eestlane, kes on valmis teisi eestlasi fašistideks nimetama. Veelgi enam, on isegi lehetoimetajaid, kelle meelest see vist ongi sõnavabadus.

Kes arvab, et midagi sellist ei saa juhtuda, võtku ette 26. märtsi Kesknädal, kus kirjutatakse, et Eestis valitseb suur totaalne fašistlik mentaliteet. Sedasi arvaja kirjutab, et vaid Venemaal on väge sellele vastu astuda ning ühendada rahvaid nii, et kellelegi enam liiga ei tehtaks. Kas pole mitte nagu üks ühele Vene infosõja käsiraamatust ja jutupunktidest maha kirjutatud?

Mõttearendus pole juhuslik, sest teemat laiendatakse nädal hiljem edasi, 2. aprilli numbris ilutseb pealkiri „Fašism = teisitimõtlejate tagakiusamine". See on Vene propagandaleksika ja väärtushinnangute tõsimeelne kandmine Eesti avalikku ruumi. Just Vene propagandas on fašism kõige halva üldnimetus, kuid see ei peaks ju ometi tähendama, et Eestis võibki tõsimeeli nimetada fašistideks ajakirjanikke, kelle käitumine pole mõnele poliitikule meeldinud.

Riigiteadustega kursis olevad või ajalugu mäletavad inimesed teavad, et tegelikult on fašism totalitaarse ühiskonna radikaalse natsionalismi vorm. Kas tõesti leidub eestlasi, kes päriselt ka arvavad, et meil siin nähakse poliitilist vägivalda, sõda ja imperialismi kui rahvuse edu alust ning usutakse, et tugevamatel riikidel on õigus nõrgemate arvelt laieneda?

Pole neid tingimusi, pole ka fašismi, isegi kui riigis võimulolevad poliitikud ei meeldi. Fašism on jõuetnoste üks võimalik mõtteviis, kuid eestlased on end vähemalt viimased sada aastat defineerinud mõistuseetnosena. Meid pole nii palju, et suuta asju jõuga lahendada või ise kogu tööd ära teha. Järele jääb vaid tarkusega läbitulemine.

Tarkust on meil nüüd tõesti vaja. Beljajevi romaan lõppeb sellega, et kurjus võidetakse, sest leitakse viis tema saadetud mõttekontrollisõnumite varjestamiseks. Nüüd on küsimus, kuidas varjestada tänapäeval vaenulikku propagandat?

Juba on pakutud, et tuleks vaenulikud kanalid sulgeda ja kurjad kaablid läbi lõigata. See ei aita. Esiteks, tänapäeval pole demokraatlikus riigis võimalik jätta inimest ilma infost, mida ta saada tahab. Ja teiseks, tülikõne tuleb ju ka meieni meie oma emakeeles!

Lahendus on mujal. Tõsi, seda on keeruline teostada, kuid põhimõtteliselt on asi lihtne. Meie ühiskond vajab samuti ühisväärtusi, mida peame päevapoliitikast või hetkeheaolust kallimaks. Ja oluliste väärtuste üheks väljendusviisiks on see, et me iial ei lepi vaikides, kui üks eestlane teist lihtsalt suusoojaks fašistiks sõimab.