Juhtkiri

Juhtkiri | Kas uppuja päästmine on uppuja enda mure? (10)

Õhtuleht, 8. aprill 2014 17:14
Foto: ELISABETH ROOVĆ„LI
Saaremaal lõppes paadiõnnetus kuueaastase poisi surmaga, kuna mereriigi päästjatel polnud paati, et ta paarisaja meetri kauguselt kaldale tuua.

Jättes praegu kõrvale poisi perekonna rolli traagiliseks kujunenud olukorra tekkimisel, ei kaunista Eestit kui mereriiki sugugi fakt, et kaldast paarisaja meetri kaugusel olevat paati vaatasid abitult pealt nii päästeamet kui ka politsei- ja piirivalveamet. Kui väita, et päästetöödeks on võimekus Kuressaare kordoni baasil, siis lapski saab aru, et sõita 60 km kauguselt uppujat päästma on nonsenss. Rääkides komandode koondamisest tõmbekeskustesse ja nende kinnipanekust mujal, saavad poliitikud küll rahalise kokkuhoiu, mille hinnaks võivad olla aga kaotatud inimelud. Antud juhul ajanuks asja ära ka täispuhutav kummipaat või kuivülikonnad – nii nagu teleris päästjaid reklaamitakse. Sellised reklaamid loovad aga vaid näilise turvatunde, sest tegeliku vajaduse korral abi saada pole võimalik, kuna komandode tegelik võimekus on väga piiratud.

Kohalike vabatahtlike initsiatiiv on igal juhul hinnatav, kuid see ei vabasta riiki teenuse osutamise kohustusest. Küsimuse võib püstitada ka teistpidi – kas just riigi ülesanne pole pidanud olema vabatahtlike registri loomine, keda saaks õnnetuste puhul kaasata siis, kui ametlikel komandodel selleks võimekus puudub?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee