Kommentaar

Tunne Kelam | Millal näeme Maidani ka Moskvas? (48)

Tunne Kelam, Europarlamendi saadik, IRL, 7. aprill 2014 18:20
Foto: Andres Varustin
Venemaa agressioon Ukraina vastu jätkub. Osa Ukrainast on amputeeritud, teised osad võivad Krimmi saatust jagada. Kõik see sünnib meie silme ees. Kuid Krimmi annekteerimise eredate sündmuste varjus on toimunud maalihe rahvusvahelise suhete õiguslikus vundamendis.

Euroopa julgeoleku- ja koostöösüsteem, mis kuulutas alates 1975. aasta Helsingi konverentsist sõjajärgsete piiride puutumatust ning välistas jõu kasutamise nende muutmisel, on libisenud paigast. Alates veebruarist 2014 kuulutavad impeeriumivaimustuses Moskva poliitikud uue ajastu algust. Seda ajastut tituleeritakse Vene ajalooliste territooriumide taastamiseks.

Hitlerist Putinini

Niihästi Hitleri Saksamaa kui ka Putini Venemaa ekspansiooni põhjendused olid ja on kantud ühe rahvuse kui kõigist teistest kõrgemal seisva edendamisest ja tema huvide kaitsest. Hitler viigilehestas oma agressioone Sudeedi sakslaste ning teiste naaberriikide aladel elavate saksa vähemuste kaitse vajadusega.

President Putin, kes üritab avalikult revideerida Nõukogude Liidu kokkuvajumisega kujunenud uut rahvusvahelist süsteemi, lähtub vene rahvuse ülimuslikkusest. Vene kaasmaalaste väidetavaks kaitsmiseks on Kreml endale ühepoolselt, end tervest rahvusvahelisest õigussüsteemist kõrgemale seades omistanud õiguse sekkuda sõjalise jõuga teiste riikide siseasjadesse, kui nendes peaks vene kogukonda halvasti koheldama. Interventsiooni võimalikkuse ja vajaduse kriteeriumid sõltuvad ainuüksi Vene juhtkonna subjektiivsest hinnangust. Seega ei puuduta vene kaasmaalaste kaitsmise doktriin üksnes endisi Moskvast sõltunud riike, vaid hõljub, juhul kui Venemaa jõud selleks vaid küünib, kõigi riikide kohal, kuhu on asunud venelasi.

Sellist ühe suurriigi valitsuse tasemel välja kuulutatud ning juba varem paindlikumates vormides ellu rakendatud doktriini pole lääs paraku tõsiselt võtnud. Seda hoolimata mitmest mureavaldusest Nõukogude Liitu ja selle järglast süvitsi tundvate uute liikmesriikide esindajate poolt. Nimetatud olukord on eriti arusaamatu, pidades silmas lääne tundlikkust mis tahes rassismi ja sõjaka natsionalismi ilmingute suhtes.

Poliitiline rassism

Tuleb õigusega küsida, miks ja kuidas sai võimalikuks juba hulk aastaid Venemaa välja arendatud uus poliitiline rassism – ühe rahvuse eelisseisundi ning tema väidetavate erihuvide propageerimine, samal ajal kui üks ÜRO ja kõikide muude demokraatlike organisatsioonide alustalasid on kõigi rahvuste võrdsus? Suund, mis algas juba kakskümmend aastat tagasi Vene revanšismi tuntud teoreetikust Karaganovist. Viimase väitel tuleb Nõukogude Liidust sõltumatuse taastanud riikidesse jäänud venekeelseid vähemusi Moskva seisukohast käsitada mitte kui passivat, vaid kui aktivat, keda tulevat seal säilitada just algsel kujul, vältides nende integreerumist kohalikku kultuurikeskkonda, mis võimaldavat neid vajadusel Kremli suurriiklikes huvides ära kasutada.

Selline süstemaatiliselt ette valmistatud poliitika tähendab katset teha venekeelsetest vähemustest pantvangid Kremli ladviku plaanide elluviimise huvides. Välismaal elunevaist või sinna siirdunud venelastest on tegelikult saamas selliste suurriiklike ambitsioonide potentsiaalsed ohvrid.

Meil pole mingit põhjust Vene praeguste juhtide poliitilise rassismiga kaasa minna. Vastupidi – sellele tuleb kompromissitult vastu seista, kaitstes kõigi rahvuste, sealhulgas venelaste õigust võrdsusele ning omaenda saatuse demokraatlikule määramisele. Venemaalt lahkuvad massiliselt paremad ajud, ettevõtlikud ja südametunnistusega inimesed, kelle äramineku üks motiive on vaikne protest valitseva omavoli, korruptsiooni ja militarismi vastu.

Nendega tuleb pigem solidaarne olla. Neid ei tohi samastada arvuliselt piiratud vähemustega – Kremli aktivistidega, keda juhendatakse ja rahastatakse Vene saatkondade kaudu ning keda organiseeritakse enamikus Euroopa riikides samalaadsetesse kaasmaalaste koordinatsiooninõukogudesse. Viimased kohtuvad iga kolme aasta tagant Moskvas globaalsel koordinatsiooninõukogude kokkutulekul.

Moskva Maidan

Euroopa Parlament võttis Ukraina tragöödia taustal 13. märtsil vastu resolutsiooni „Venemaa invasioonist Ukrainasse", kuhu mul õnnestus esimest korda sisse viia uus paragrahv, mis mõistab tingimusteta hukka Kremli doktriini vene kaasmaalaste „kaitsest" relvastatud interventsiooni vahendusel. See on siiski vaid algus lääne demokraatlike riikide ümberorienteerumisel mõistmaks seda, et Krimmi sõjaline annekteerimine polnud juhuslik kõrvalekaldumine rahvusvahelistest normidest, vaid süsteemne, kaua aega ettevalmistatud strateegia, mis sai võimalikuks osalt ka seetõttu, et lääs ignoreeris süsteemselt hoiatavaid signaale. Ja ka seetõttu, et 2008. aasta Vene invasiooni Gruusiasse ei suhtutud täie tõsidusega.

President Putini avantüüril on üks selge tulemus. Pole kahtlust, et tänu Venemaa sissetungile võidab maikuus Ukraina presidendivalimised lääne õigusruumile orienteeruv kandidaat. Lvivi katoliikliku ülikooli rektori Boris Gudziaki sõnul on tavalised ukrainlased hakanud aduma tõsiasja, et euroopalikes tingimustes pikeneks nende eluiga vähemasti 20 aasta võrra. Aga sama mõte ajab võrseid ka tavaliste Vene kodanike teadvuses. Gudziaki hinnangul tuleks Ukrainat näha mitte niivõrd probleemide allikana, vaid kingitusena Venemaale. Maidanil ületasid sajad tuhanded hirmu, võitsid tagasi inimväärikuse ning usu õiglasemale elule. Varem või hiljem tekib Maidan ka Moskvas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee