(JEWEL SAMAD)

Gruusia sõja ajal 2008. aasta suvel viibisin Eestis ja olin töö pärast kontaktis ka Saksa kolleegide ja meediaga. Tundus, nagu elataks kahel eri planeedil. Eestlased muretsesid Gruusia sõja pärast ja mõni reaktsioon oli peaaegu hüsteeriline.

Inimesed kartsid, et juba järgmisel päeval ründavad Vene tankid nende köögiviljaaedu ja et Eesti on nagu alati abitu ja ette kaotanud.

Sakslastele oli kõik, mis juhtub nn Ida-Euroopas, nagu tavaliselt väga kaugel. Olid lühikesed õhtused uudised teleris, kuid järgmisel hommikul ärkas rahvas oma mugavas voodis nagu luupainajalikust unest ja valmistus jälle magamiseks − kuni järgmise katkestuseni.

See katkestus on nüüd jälle kohal: kriis Ukrainas. Ja vaadates arenguid Venemaal, ei jää see kindlasti viimaseks kriisiks.

Venemaa idealiseerimine elab edasi

Reaktsioonid Saksamaal on samalaadsed kui 2008. aastal: ühelt poolt solidaarsusavaldused Eestile, teisalt on jälle nähtavad väga erinevad seisukohad.

Miks need perspektiivid nii palju erinevad, kuigi olukord on selge ja Eesti ning Saksamaa on ELi ja NATO koostöös lähedased partnerid?

Üks põhjus on kindlasti selles, et Saksamaal elab siiani Venemaa idealiseerimine või valesti hindamine. Nõukogude imperialism saabus ainult Ida-Saksamaale (mis on hõredamalt asustatud ja majanduslikult vähem tähtis) ja inimesed nägid pärast Stalini surma vaid selle pehmemat varianti. Siis tuli Gorbatšov, kes pakkus end partneriks ja võimaldas Saksamaa taasühinemist. Jeltsiniga oli natuke raskem, aga ta paistis vähemalt demokraat olevat, ja Putin oli lõpuks ikkagi vestluspartner.

Selle taga oli ja on vana ning kindlasti mitte täiesti vale lootus lahendada probleeme dialoogi kaudu − ja muidugi on selle taga ka tugevad majandushuvid.

Nüüd on aga selle poliitika piir kätte jõudnud: Venemaa ei hooli dialoogist isegi siis, kui Saksa kantsler Angela Merkel taas ja taas võtab telefonitoru ja Putinile helistab. Ja kui tulevad majandussanktsioonid, mõjutavad need ka Saksamaa majandust ja seda ei saa ignoreerida.

Saab näha, kas Saksamaa mõtestab nüüd lõpuks suhtluse Venemaaga ümber või langeb riik jälle oma sügavasse unne – millest oleks väga kahju.

Mida on Eesti 20 aastaga teinud?

Kuigi kogu kriitika Saksa naiivsuse või passiivsuse pihta on õigustatud, siis: kas Eesti jääbki igaveseks abituks ohvriks? Keskne probleem on ikka ja jälle Eesti sõltuvus Vene energiast, kas gaasist või elektrist. Kuid Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud üle 20 aasta − mida on tehtud, et sellest sõltuvusest vabaneda?

Ma mäletan hästi Eestis raisatud aega mõttetutele debattidele, nagu näiteks hull mõte ehitada Paldiskisse tuumajaam või osaleda Ignalina projektis. Keegi teine peale eestlaste ei saa Eestit hoida populiste valimast, usaldamast oma oligarhe ja riigikontserne, ignoreerimast taastuvenergiaid ja magamast rahulikult edasi, ärkamaks alles siis, kui on käes kriis Venemaaga. Ja lõpuks, miks on nii raske teha koostööd Läti ja Leeduga ning ühiselt oma seisukohti väljendada?

Aga kuidas sellega ka on, mõttetu on loopida üksteisele etteheiteid: Eesti ja Saksamaa istuvad samas paadis. Enne kui me nõuame Venemaalt dialoogi, peaksime lõpuks õppima omavahel dialoogi pidama ja näitama ennast partneritena, keda respekteeritakse.

Jaga artiklit

7 kommentaari

B
banderoloog  /   20:20, 7. apr 2014
Stiilinäiteid II maailmasõja aegsest Ukrainast.
http://www.segodnia.ru/content/111928
http://komitet.net.ua/article/117900/
E
eurooplase ei saa ikka veel aru,et Füfrer tõi rahu ja õnne.  /   18:34, 3. apr 2014
tõsistel eestlastel seisab ees tükk tööd,tuleb ju neil mälu peast taguda.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis