Maailm

Meedia annab Usbekistanist ilustatud pildi (8)

Allan Espenberg, 2. aprill 2014 07:00
VÄLINE SÄRA: Usbeki rahvariietes tantsijannad kaks nädalat tagasi Taškendis kevadet vastu võtmas. Lääs pigistab paraku silma kinni, et Usbekistan on tegelikult politseiriik, kus kohatise välise sära varjus elab suurem osa rahvast üleüldises hirmus, rõhumises ja vaesuses. Foto: AP / Scanpix
Eesti välisministri Urmas Paeti ja ettevõtjate delegatsiooni äsjasel visiidil Usbekistani peeti mitmel tasandil läbirääkimisi koostöö arendamiseks ja arutati ka maailmaprobleeme. Välisminister nimetas Usbekistani Eesti üheks tähtsamaks koostööpartneriks Kesk-Aasias. Kummalisel kombel on Usbekistan maailma üks suletumaid riike, kus rikutakse jõhkralt inimõigusi.

Usbekistani ajakirjanduses on tavaks rääkida pikalt-laialt, mida riigitegelased ja poliitikud n-ö riigi hüvanguks teinud on, ning riigiasutuste valmisolekust kõikvõimalike probleemide lahendamiseks.

Ka hiljutine Eesti delegatsiooni visiit Usbekistani pälvis suhteliselt palju tähelepanu: edastati reportaaže, avaldati intervjuusid, räägiti koostööprojektidest.

Kesk-Aasia riikidele omaselt on Usbekistaniski olukord kehv või lausa katastroofiline mitmes valdkonnas. Kuigi ka näiteks majanduses ja sotsiaalvallas on hulgaliselt lahendamata probleeme, piirdugem tänases artiklis sõnavabaduse ja õiguskorraga seotud küsimuste lahkamisega.

Näiteks võib diskrimineerimist ette tulla sõjaväes. On levinud praktika, et üle aasta välismaal töötanud, õppinud või seal muul eesmärgil viibinud noormehi ei võeta armeeteenistusse.

Kaitseministeeriumi selgitusel tuleb sellistel inimestel kõigepealt elada alaliselt Usbekistanis vähemalt aasta ning teha läbi erikontroll, alles seejärel lubatakse neil astuda sõjaväkke.

Kuna enamasti käivad usbekid raha teenimise eesmärgil tööl Venemaal, siis peetakse neid Vene spioonideks – ametnik ütles otsesõnu, et keegi ei tea, millega nad Venemaal tegelesid ja kellega suhtlesid. Seetõttu tuleb kompetentsetel organitel kõik see välja selgitada.

Vastav temaatika on eriti aktuaalne Ukraina sündmuste taustal, sest ka Usbekistanis ei välistata Vene armee sissetungi – kui läänemeelsetel jõududel õnnestuks praegune president kukutada, siis võib Venemaa toimida samuti nagu Krimmiga ja anastada mingisuguse osa Usbekistanist venekeelse elanikkonna kaitsmise sildi all.

Kuigi Usbekistanis kehtib karm tsensuur, totaalne riiklik kontroll ajakirjanike tegevuse üle ja ka toimetusesisene järelevalve, hoiatatakse meediatöötajaid helli teemasid mitte puudutama.

Selleks antakse aeg-ajalt välja eriinstruktsioone, milles märgitakse, missuguseid teemasid ja kuidas võib käsitleda ning millistest probleemidest ei tohi rääkida. Võimude siht on vältida majandusprobleemide ja poliitiliste lahkhelide jõudmist meediasse. Seetõttu tuleb "kahtlase" artikli ilmumiseks saada nõusolek kõigepealt toimetajalt, seejärel munitsipaalametnikult ja mõnikord veelgi kõrgematelt ametiisikutelt.

Ajakirjanikel köis kõri ümber

Ilmselgelt on keelatud kohalikus meedias kirjutada pingetest ja tülidest president Islam Karimovi peres. Seal on tütar Gulnara tekitanud palju segadust, süüdistanud riigi kõrgeid ametimehi, sealhulgas ka oma isa, enda tagakiusamises ja piinamises.

Tänavu tulevad Usbekistanis parlamendi- ja järgmisel aastal presidendivalimised. Imelikul kombel on ka nendest rääkimine tabu. Isegi valimiste mainimine on keelatud ning avaldada tohib vaid riikliku infoagentuuri uza.uz ametlikke pressiteateid.

Kuna korralduste täitmata jätmise eest ähvardab represseerimine või vanglasse saatmine, siis püüavad ajakirjanikud instruktsioone järgida.

Seejuures mõistavad nad ka ise, millised on keelatud teemad – kui riigis midagi halveneb või mingi õnnetus juhtub, siis sellistest asjadest tulebki vaikida. Näiteks pole kasulik rääkida haigustest, toidupuudusest, rahvuslikest vastuoludest, transpordikatastroofidest jms, kuid presidendi, valitsuse ja muude võimustruktuuride kritiseerimine on lausa lubamatu ja seda karistatakse viivitamatult ja karmilt.

Meediavabaduselt nimekirja lõpus

Keelatud on ka kirjutada maagaasi-tarneprobleemidest talveajal ja eriti väljaspool Taškenti, sest need on otseselt seotud elektripuudusega.

Kohalikud võimud püüavad keerulisest olukorrast välja tulla niimoodi, et annavad inimestele elektrienergiat vaid mõni tund ööpäevas. Üks ajakirjanik tahtis avaldada graafiku elektri väljalülitamise kellaaegadest, et inimesed saaksid oma tegevusi paremini planeerida, kuid loomulikult keelati sellise artikli ilmumine ära.

Rahvusvahelise organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud andmetel asub Usbekistan meediavabaduselt nimekirja lõpus: 180 riigi hulgas 164. kohal. See organisatsioon juhib maailma üldsuse tähelepanu ka ajakirjanike tagakiusamisele Usbekistanis.

Nii saadeti 2008. aastal vangi sõltumatu ajakirjanik Solidžon Abdurahmonov, kes julges kirjutada Araali mere ökoloogilistest probleemidest. Võimud püüavad ebamugavaid inimesi hoida vanglas või koonduslaagris võimalikult kaua. Väga levinud ongi karistusaja pikendamine täiesti suvalistel ettekäänetel.

Samas rakendatakse ajakirjanike ja teiste valitsusvastaste ohjeldamiseks ka mitmeid muid võtteid. Laialdaselt on kasutusel ahistamine, vallandamine, jälitamine, ähvardamine, piinamine, isegi mürgitamine ja tapmine, paljudel inimestel on keelatud riigist lahkuda ja on välismaalasi, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld Usbekistani. Selline saatus tabas hiljuti Vene fotograafi Konstantin Salomatinit, kes saadeti lennujaamast kohe Venemaale tagasi, kusjuures võimud loomulikult ei põhjendanud oma tegu.

Samamoodi pole viimastel aastatel Usbekistani lubatud Vene pastorit, Saksa politolooge, Kirgiisi inimõiguslast, mitme riigi kirjanikke ja teisi. See tähendab vaid üht, et Usbekistan on üks kinnisemaid riike maailmas.

 

Vanglaid täis riik

Suure rahvusvahelise tüli on tekitanud äsja Saksamaal ilmunud raamat «UZ tsoonis. Neile, kes armastavad vabadust», mille pärast on Usbekistan esitanud protesti neljale riigile – Saksamaale, Norrale, USAle ja Venemaale, kuna just nende riikide poliitikud ja aktivistid olid seotud raamatu ilmumisega.

Teose autor on Usbeki teisitimõtleja Jevgeni Djakonov, kes juba 2003. aastal sai Norras poliitilise varjupaiga.

Raamat jutustab olukorrast Usbekistani vanglates ja autori väitel pannakse seal toime sama jäledaid inimõiguste rikkumisi, nagu on teada Põhja-Korea kinnipidamisasutustest. Djakonov nuriseb, et suured ja võimsad riigid ei tee Usbekistani vangide kohutavast olukorrast väljagi, kuna neile on tähtsamad head suhted Usbekistani valitsusega.

«Usbekistani valitsus on ellu äratanud stalinlikud repressioonid ja kasutab gestaapolikke piinamisvõtteid ning ÜRO, Euroopa ja USA vaikimisel pannakse selles riigis toime kõige jäledamaid inimsusvastaseid kuritegusid.

Tänapäeva Usbekistan on politseiriik, kus nooblite pangafassaadide ja säravate valitsushoonete varjus elab rahva enamus üleüldises hirmus, rõhumises ja vaesuses, samal ajal kui võimumehed suplevad luksuses,» kirjutab Djakonov.

Ta väidab, et endine Nõukogude vabariik on üleni ümbritsetud okastraadiga ning igas linnas on vähemalt üks (sageli paar-kolm ja rohkemgi) vanglat või koonduslaagrit.

Selle ebameeldiva uudisega Usbekistani valitsuse piinad alles algavad, sest raamatule on tulemas järg.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee