Eesti uudised

Sõjaoht – mille järgi see ära tunda ja kuidas üle elada? (36)

Urmas Vahe, 29. märts 2014, 08:00
Foto: Reuters / Scanpix
Si vis pacem, para bellum "Tahad rahu, valmistu sõjaks," Rooma kindral Flavius Vegetius Renatus 1600 aastat tagasi.

Oht võib tõusta sealt, kust seda oodatagi ei oska. Sedapuhku paigast, mille lähedal alles kuu aega tagasi oli laotatud viis olümpiarõngast. Kevadlilledes maad tallavad nüüd tundmatute armeevormidega maskides mehed ja Ukraina põldudel kaevatakse kevadkünni asemel tankitõrjekraave. Kas sellises kevades ongi tunda sõja hingust?

Samal teemal

Ajalugu teab aegade algusest märke, mis on õhus enne sõja algust. Sõja aimduses hakkavad teisiti käituma nii maailma riigid kui ka üksikud inimesed.

Kirjutab ju filosoof Rein Nurksegi 1939. aastal ajakirjas Akadeemia: "Ta on niisiis seniiti jõudnud, see kummituslik äiksepilv täis püssirohusuitsu ja pommirahet, mille ähvardav hõljumine horisondil juba pooltosinat aastat on kollitanud kogu Euroopa rahvusvahelist elu. Kõik kompromissid on jäänud asjatuks, ükski järeleandmine pole suutnud rahuldada aina kasvavaid nõudmisi. Kõik läbirääkimised on äpardunud, ükski lepituskatse pole andnud tulemusi. Napilt veerand sajandit on möödas viimase suursõja puhkemisest, mille haavadki veel pole täielikult kinni kasvanud ja jälle on vägivallal voli, jälle on sõna hävitusel. Jälle tehakse ajalugu relvadega…"

See inimesele juba ammu koduks saanud muna seisis toona kõige laastavamaks saanud sõja lävel. Ja selle haisvat hingeõhku oli tunda juba aastaid.

Mis vallandab sõja?

Juba praegu, kui Ukraina-Venemaa konflikt on lõpetanud alles esimese õitsemise, on ärkvele tõusnud mitmesuguseid sõjateoreetikuid. On arvajaid, kes peavad sõdu laastavaks loodusseaduseks ja paratamatuseks, mida muuta ei saa. Teised hindavad sõdu suisa heaks ja vajalikuks. Kolmandad leiavad, et sõda on toore mineviku pärand, millest arenenud inimkond võiks juba loobuda. Aga ime ei tea veel kindlaid vahendeid, mis hoiaks ära sõjalised kokkupõrked. Kui selleks nimetada diplomaatiat, siis seni on see olnud vaid konfliktide ajutine edasilükkaja. Vahest ehk töötaks vaid Ernest Hemingway mõte, et sõja esimesel päeval tuleks mahalaskmise läbi hukata kõik riigijuhid, kes sõja valla päästmisele kaasa aitasid. Hemingway, kes pakkus end ise hukkamiskomando püssimeheks, lõpetas paraku enesetapuga.

Tihtipeale öeldakse, et enamik asju juhtub maailmas juhuslikult. Kindlasti kirjutaks sellele kahe käega alla Napoleon. Kes mäletab ajaloost, miks tõmbus ta oma armeega ometi tagasi 1813. aastal pärast lahinguvõitu augustis Dresdeni all? Sest Napoleoni hakkasid vaevama kõhukrambid. Ja need tekkisid pärast õnnetu raguu söömist. Aga nii pandi alus juba mõni kuu hiljem Leipzigi lahingu kaotusele. Kas tegu oli paratamatusega? Pigem sekkus mängu siiski juhus.

Toosama Rein Nurkse, kes pärast kodanlikuks natsionalistiks represseerimist hakkas oma maailmavaatelisi töid avaldama ka Teodor Kauritsa nime all, märgib, et ajaloo seletamine ainult läbi juhuse oleks tegelikult tohutu viga. Sest ajalooline sündmustik – eelkõige sõjad ise – olevat väga keeruliselt seletatav segadik paratamatusest ja juhuslikkusest, ettekavatsusest ja ettekavatsematusest, mille mõõtusid ei suuda inimolevus aimatagi.

Saabuva sõja märgid

Elekter, pigem selle kadumine väljendas sõjaohtu mitte väga ammustest aegadest alates. Juhtmeid pidi liikuv särts pole meile isegi teab mis ammune külaline. Isegi viimase sõja aegu oli ta rohkem pealinna privileeg.

"Eestimaa majapidamiste põhiline valgusallikas oli petrooleumilamp, tattnina," märgib ajaloolane Hillar Palamets, et sellega toimetamine oli ebamugav, kuid lollikindel.

"Sellepärast oligi petrooleum asendamatu aine. Mille omapära oli see, et sõja olukorras lõppes ta otsa esimesena, sest tema toorainet oli vaja mujal. Väerinnal. Üsna kindel märk sõja peatsest lahvatusest vähemalt eelmise sajandi mõlema suursõja eel oli ka metallraha ja -monumentide kadumine. Mõistagi kadus Tsaari-Venemaal käibelt ka kuld- ja pisut hiljem ka hõberaha. Tegu oli ju metalliga, millel oli püsiväärtus. Sõjad algasid ja lõppesid ju omas ja hoopis teises taktis. Aga mis puutub ajaloo eelnevatesse sõdadesse ja nende eel valitsenud hirmudesse, siis moodsas keeles ütleksime, et kogu maailm oli sel ajal infoblokaadis. Polnud ju sel ajal ühtegi tõsiselt võetavat kanalit peale elava ratsaniku ja seegi kippus sõnumit tuues ära koolema. Nii et järele ei jäänud infot ennast ega ka selle levitajat," teab ajaloo elav entsüklopeedia Hillar Palamets.

Märgid taevalaotuses

Kui varem olid maailma vallanud sõjamärgid üpris hüplikud ja kohvipaksu pealt ennustatud, siis selgemaks läks õhustik enne Esimest ilmasõda.

Räägib Hillar Palamets: "Tõsiseks läks lugu siis, kui ennustati päikesevarjutust ja see üsna nähtaval moel ka toimus. Vähe sellest – taevasse hakkas ilmuma igat sorti ebaharilikke nähtusi. Nii näiteks nähti mitmel puhul järjest sabaga tähti ehk komeete. See oli püha teadmine, et sabaga täht ennustas katku või sõda. Omaette märk oli seegi, et sõjale eelnenud suvi (I maailmasõda algas uue kalendri järgi 28. juulil) oli ääretult põuane, valitses lausa põrgukuumus ja Liivimaa metsad põlesid sellise mühinaga, et maa ja linnad olid paksu kirbesuitsu täis. Ja läbi suitsu paistis ka päikese pruunikaspunane ketas. Seda kõike ei võinud lugeda teisiti kui taevamärki. See oli kirjas ka Johannese ilmutusraamatus."

Tähemärgid ajalehtedes

Põhiuudis paar nädalat enne sõja algust oli Eestimaal see, et nii poodidest kui ka turult sai otsa piim. Eriti Tallinnas. "Piima pole saada mitte mingi raha eest. Poodidesse tuuakse teda nii vähesel mõõdul, et ainult neile tilgake jatkub, kes seal silmapilgul juures juhtub olema ja uulitsal annab piimamees ainult vanadele tuttavatele kundedele. Oma süü on suurel palavusel, mistõttu lehmade piimaand jääb märksa vähemaks. Aga ka vedu ja hoidmine on märksa raskendatud. Teine suur süü piima kasinal müügil on see, et paljud pidajad loomad on päriselt ära müünud."

Et Eesti tollal veel Venemaa osa oli, pühendatakse hulk trükimusta idanaabri sündmustele. Mitmes järjestikuses lehenumbris antakse oma hinnang sealsete lehmade alasaagikusele ja ühes Moskva kubermangus lehmade seas puhkenud katkule.

Piimateema lõpetuseks annab Päevaleht teada, et piimaliiter Tallinnas 16 kopikat maksvat. Kusjuures alles mõni kuu tagasi maksnud see 7 kopikat. Samal päeval antakse ka teada, et Tallinna elanike arv on kahanenud 136 922ni. Veel kuu tagasi oli see 138 556. Sõjajutud on läinud liiga valjuks, rahvas tormab maale peitu ja killavoorid Eesti teedel voolavad pea katkematu joana.

Kolm päeva hiljem ilmub Päevalehes loend "Asjadest, millest ajalehed kirjutada ei tohi".

Nimekiri võtab tubli jupi tervest leheküljest ja on esimene avalik märgukiri tsensorilt.

Veel kaks päeva hiljem tuleb kindel tõend, et sõjani on jäänud loetud päevad. Päevaleht teatab, et nii madalale pole börsi kursid – iseäranis Venemaal ? langenud kunagi kui praegu. Fakt on see, et inimesed hakkasid oma hoiusummasid pankadest välja tooma kogu Euroopas.

28. juulil polnud enam Austria-Ungari ja Serbia vahelist relvastatud konflikti võimalik ära hoida. Suur Euroopa sõda, millest varsti sai maailmasõda, oli alanud. Saksa tänavad olid täis loosungeid "Elagu sõda!". See oli Esimene maailmasõda.

Indrek Tarand: "Sõda ei tule!"

"Mõistagi on praegu ärevad ajad," tunnistab sõjaajaloolane ja Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand.

"Mis eile tundus ebarealistliku jutuna Venemaa tegevuse kohta, on täna juba argipäev. Sündmuste kiire ja täiesti ettearvamatu areng on inimesed nii meil kui ka mujal pannud ajalooga paralleele tõmbama. Eestlastel neid jätkub. Kui palju on põhjust muretsemiseks?

Esiteks maksab meenutada, et 100% pole miski kunagi kindel. Statistiliselt jääb alati 3% eksimisruumi, seega on 97% kindlus millegi osas parim, mida me lubada saame. Teiseks, Venemaa on maailma suurim riik, kes põeb, et ta pole suurriik ning pingutab tihtilugu üle, et teda tõsiselt võetaks. Ning tihtilugu kukub ta omast võttest ise pikali. Väikeste tegelaste nagu eestlaste ülesanne on olla tähelepanelik, rahulik ning võimeline õigel ajal eest ära minema. Eriti kui tegemist on surmakrampides vaevleva impeeriumiga.

Sõda ei tule. Aga mitte sellepärast, et kõik on kõigest kõige paremas korras. Vaid sellepärast, et selle vältimiseks tehakse palju tööd. Teevad tööd diplomaadid, poliitikud. Peaksid tegema inimesed ka Eestis: meie liitlastel oleks põhjust küsida, miks minna appi riigile, kus riigikaitsele ei kulutata 2% SKTst, nagu NATOs peaks. Miks minna appi riigile, kus ajateenistuses ei soovita käia, mis sest, et see on seadusega ette nähtud ja peaks olema auasi nagu Šveitsis, rahusaarel keset Euroopat. Seega nagu on ikka öeldud – vabadus pole ilmtingimata ja iseenesest eksisteeriv asi. Seda peab hoidma ja kaitsma. Meie eest ei tee seda mitte keegi.

Ei maksa muretseda, et lääs Venemaa suhtes naiivne on. Lääs pole lihtsalt nii ühtne, kui ta saaks olla. Asjad võtavad aega. G8 kohtumine jääb ära ning Venemaa liikmelisus selles on peatatud. Venemaa gaas on tähtis, aga see ei ole asendamatu. Öeldakse, et sakslased, aga ka rootslased ja norrakad jt on ettevaatliku iseloomuga. Üheksa korda mõõdetakse iga tegutsemisplaani või ettepanekut, enne kui ükskord käed lüüakse."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee