Kommentaar

Indrek Tarand | Eesti mängib toolimängu (21)

Indrek Tarand, Euroopa Parlamendi saadik, 28. märts 2014, 15:35
Foto: TEET MALSROOS
Inglise keeles nimetatakse seda ringmängu „Musical Chairs", aga asja sisu on sama – klaverimängija klimberdab ning mängijad tantsisklevad ümber toolide. Muusika vaikides peavad kõik istet võtma, kuid kuna alati on mängijaid üks rohkem kui toole, siis keegi kukub mängust välja.

Kogu kevadtalve ongi Reformierakond meile etendanud muusikalist komöödiat toolidega. Kõigepealt oli mängijaid kolm, toole aga kaks. Omavahel pidid kohad vahetama Andrus Ansip ja Siim Kallas. Mida sellest kokkuleppest pidi „teenima" president Toomas Hendrik Ilves, on siiani ebaselge.

Toome toole juurde

Kirjutasin siinsamas väljaandes, mida sellisest reeglitevastasest tehingust arvata, ja osutasin vastukäikudele. Viimastest esimene (kiri Barrosole) oli mõjus ning Kallas teatas oma taandumisest. Muusika vaikis uuesti ja Andrus Ansip nägi üllatusega, et volinikutooli, millele potsatada, lihtsalt ei ole. Kuid juba eelviidatud artiklis ma selgitasin, et Paolo Rangeli raporti valguses peaks Ansip hoopiski Euroopa Parlamenti kandideerima, et kuidagiviisi siiski lootus volinikuametile säilitada. Uudis tuli, et ta seda teebki. See näitab, et härra Ansip on asjasse süvenenud ja näinud, et mul oli õigus. No nii, mängijad! Tähelepanu – ma hakkan kohemaid jälle klaverit mängima.

Euroopa taseme toolimängijatele suure ootamatusena ilmusid nende saali aga rõõmsailmelised noorukid Taavi Rõivase juhtimisel. Kui mürsikutele sai selgeks, et tegelikult on mäng kurb ja kuri, keegi peab alati millestki ilma jääma, tuligi neile päästev mõte: teeme parem nii, et toole on alati rohkem kui mängijaid! Mõeldud – tehtud! Valitsusseaduse tõlgendusvõimalused veeti nii avaraks, kui sai, ja tänu sellele ongi valitsuses nüüd terve hulk poolministreid, kes „juhivad valdkondi".

Seadusemuudatus sihukesele imereeglile aluse tekitamiseks kavatsetakse vormistada post factum. Ning kui näiteks Kalev Lillo või Rain Rosimannus tahaksid mängutuhinaga liituda, milles siis küsimus – teeme näiteks rahandusministeeriumi paar valdkonda juurde. Lillole anname sularahaministri tooli. Rainile pankrotivaldkonna. Ja kui sotsiaaldemokraatide pikalt pingilt keegi hirmsasti ka mängu tahab, siis pole probleemi Sven Mikseri ministeeriumi õhukaitse poolministri nimetamisega.

Broilerid vajavad kohti

Nali naljaks, ent tegelikult pole Rõivas sellega midagi uut leiutanud. Parteiliste ametikohtade loomine ja lojalistidega mehitamine on vana bolševistlik komme, mille Eesti Vabariigi poliitikasse juurutamine algas otsekohe pärast Kallase-Savisaare kokkuleppeid 2001. aastal. Nagu Peter Oborne oma briljantsel viisil kirjutatud raamatus „Poliitilise klassi triumf" osutab, on selle nähtuse üheks põhjustajaks broilerite klassi arvukuse suurenemine, neile on tarvis üha uusi ja uusi ametikohti.

Kuid on ka teine, varjatum eesmärk – tarvis on lõhkuda ja paralüseerida neutraalne ning professionaalne tsiviilametnikkond. Sest vaid viimasel juhul on võimalik poliitilise klassi liikmete karistamatu ringmäng ümber toolide. Toolidele istumise eelduseks on muidugi patronaažisüsteemis osalemine, vankumatu lojaalsus parteilisele vertikaalile ning absoluutne maailmavaatelise tuulelipu iseloom.

Illustratsiooni viimasele pole tarvis otsida kaugelt: Reformierakond, mille keskne lubadus oli nn vasakpöörde ärahoidmine, tegi kõhklematult valitsuse kardetud sotsiaaldemokraatidega. Ikka pöörde vältimise nimel, mitte võimutoolikeste pärast. Sotsiaaldemokraatide juhid teisalt andsid teada, et just parempopulistliku partneriga tantsu keerutades on kõige kindlam sotsiaaldemokraatlikku programmi (milles iganes see ka ei seisneks) rakendada. Riigikogu juhataja toolil, millele muusika vaikides toetas ennast aastakeseks teenekas Eiki Nestor, polnud asjadega mitte mingit seost. Nagu pole mitte mingit seost ka sellel, et spordialaliitude reformierakondlastest juhid väljendasid oma parteikaaslasele Margus Allikmaale muret ETV spordi üle ning Marko Kaljuveer sai ametist priiks. Seos puudub! Kuigi niisama oluline kui sõltumatu riigiteenistuse likvideerimine on ka tegelikult omapäi nuputavate ajakirjanike tasalülitamine, nende asendamine spinnimeistrite, pii-aar-tegelaste ja muu sarnasega. Lähemalt saab taas lugeda Peter Oborne'i raamatust, III osa, „The Capture of the Media".

Lootust ei maksa matta

Kokkuvõtvalt: paistab, et portfelli asemel on peamiseks poliitiliseks loodusvaraks saanud tool ning nende pärast käiv võitluslik ringmäng saab üksnes ägeneda. Lõputult ei saanud isegi nõukogude võim ressursside puuduse vastu, ammugi pole Eesti Vabariigis võimalik lõputult toole tekitada. Ajutiselt püütakse seda puudust leevendada Euroopa Liidu pakutavate toolikestega, kuid sealgi võetakse varem või hiljem kurss kohtade vähendamise suunas, mitte vastupidi. Näiteks volinike arvu ei soovita vähendada mitte üksnes mõttekojad, vaid ka Euroopa Parlamendi täiskogu otsus. Ning volinikuametisse kandidaadi esitamine peab kindlasti toetuma laiemale pinnale kui jutu alguses nimetatud kolme mehe ringtants.

Aga noorte pärast on kokkuvõttes ikkagi heameel, sest ENSV nomenklatuuri võimulpüsimise dekaad on vähemasti otsas. Tõsi, vanadest vigadest ja harjumustest on siiski raske lahti saada. Vaevalt oli Rõivas rõõmustanud, et tal õnnestus kaasata ka parteitu spetsialist ministrina, kui sõltumatut spetsialisti tabas akuutne vajadus liituda inimkonna avangardi ehk Parteiga!

Ent lootust ei maksa maha matta. Kui noored oma ringmängu ajal taipavad peamist – klaverimängijat tuleb hoida, siis pole kadunud kõik. Tantsuplatsile tahtjaid on alati rohkem kui mahub, head klaverimängijat aga on sageli kuratlikult raske leida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee