Kommentaar

Marko Mihkelson | Eesti julgeolek ei ole ohus (17)

Marko Mihkelson, riigikogu väliskomisjoni esimees (IRL), Eesti NATO Ühingu nõukogu esimees, 26. märts 2014, 18:44
Ukraina sündmused ja Venemaa agressorlik välispoliitika on julgeoleku muutnud üheks olulisemaks teemaks tänapäeva Euroopas.

Viimati olid julgeolekuküsimused sama olulised külma sõja kõrghetkedel. Samas ei saa kindlasti väita, et näiteks Eesti julgeolek oleks praegu ohus. Tõsi, julgeolekukeskkond meie läheduses on küll muutunud keerulisemaks, kuid otsene oht meie riigile puudub.

Samal teemal

Uus julgeolekukeskkond

Venemaa naabritel pole kunagi olnud kerge oma iseseisvust kaitsta ja hoida. Meie enda ajalugu on siin ilmekaks kinnituseks. Eriti rasked ajad on olnud siis, kui rahvusvaheline õigus on jalge alla tallatud ning rahvusvahelistes suhetes on domineerinud jõud.
Just nüüd kipub see jõufaktor jälle esiplaanile nihkuma. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine Venemaa poolt avas täiesti uue peatüki Euroopa ajaloos. Milliseks kujuneb selle peatüki narratiiv, sõltub suuresti Ukraina saatusest.

Kui Ukraina säilitab iseseisvuse ja suudab üle elada Venemaa massiivse surve, on ka Euroopa julgeolek paremini tagatud. Kui aga peaksid käivituma halvemad stsenaariumid ning Ukraina ühel või teisel viisil Venemaa täielikku mõjusfääri langeb, siis ei jäta see negatiivset mõju avaldamata kogu vabale maailmale.

Viimastel nädalatel toimunu on juba praegu muutnud julgeolekukeskkonda. Venemaa varjamatu agressiivsus oma laiaulatuslike sõjaväeõppuste läbiviimisel, kus kõikide võimekuste ja relvaliikide kaasamisel harjutakse erisuguseid rünnakoperatsioone, ei saa jääda tähelepanuta.

Venemaa kaitsedoktriinis on julgeoleku peamise ohustajana endiselt esiplaanil NATO, eriti aga Ameerika Ühendriigid. Retoorikas ei varjata isegi seda, et Venemaa üheks eesmärgiks on ei rohkem ega vähem kui NATO lammutamine.

Ka NATOs endas on viimasel kümnendil kõlanud mõtteid, kas läänemaailma kaitseliitu on ikka sellisel kujul enam vaja. Afganistani missiooniga läks tähelepanu kodust kaugele ning kollektiivkaitset ei tundunud miski enam ohustavat.

Venemaa tegevus oma naabruses, 2008. aastal Gruusias ja nüüd Ukrainas, on põhimõtteliselt olukorda muutnud. Võib öelda, et tänu Venemaale on NATO tagasi pöördumas oma peamise ülesande – liikmesmaade kollektiivse kaitse tagamise juurde.

Põhjanaabrid NATOsse

Eesti poliitikud ja diplomaadid on viimastel aastatel kulutanud palju energiat selleks, et eriti oma Euroopa partneritele seletada kaitsekulutuste taseme tõusu vajalikkust ning strateegilise tasakaalu puudulikkust Balti regioonis.

Veel mõni aeg tagasi suhtuti meie seisukohtadesse eeskätt Venemaa teemadel teatava ettevaatlikkusega. Nüüd on meie ettenägelikkus jällegi pannud partnereid rohkem kuulama ja küsima, mille tulemusel on juba ka astutud reaalseid samme Poola ning Balti riikide kaitseheidutuse taseme tõstmiseks. USA 18 hävituslennuki lisandumine meie regiooni õhuturbe tagamiseks oli vaid esimene samm.

Kogu Balti ja Põhjala regiooni turvalisema tuleviku kindlustaks aga veel ka see, kui meie head sõbrad Soome ja Rootsi võtaksid tõsisemalt analüüsida ühinemist NATOga. Mida varem need otsused tehakse, seda rahulikum ja stabiilsem meie regioon on.
Meie julgeoleku suurimateks ohustajaks oleme praegu meie ise. Seda nii oma ajaloost tulenevate hirmude kui ka küüniliste sisepoliitiliste sammude tõttu. Me peaksime suutma olla esekindlamad. Eesti iseseisvus on seda püsivam, mida rohkem me ise sellesse usume. Ärgem küsigem, kas liitlased meile appi tulevad. Muidugi tulevad. Küsigem hoopis, mida me ise saame veel teha, et meie ühiskond oleks sidusam ning vastupidavam.

Kõike seda arvesse võttes ilmneb taas kord, kui tähenduslik ning õigeaegne oli meie ühinemine NATOga. Eeloleval laupäeval tähistab Eesti juba 10 aasta möödumist NATOga liitumisest. 29. märtsil 2004 alustasid meie ja teiste Balti riikide õhuruumi patrullimist NATO liitlaste lennukid. Seda teevad nad järjekindlalt roteerudes siiani.
NATO liikmelisus oli, on ja jääb meie julgeoleku keskteljeks. Mitte kunagi varem pole meil olnud sedavõrd palju sõpru ja liitlasi, kes on valmis meie julgeolekut tugevdama ja iseseisvust kaitsma.

Samas on mõistagi tähtis meie enda esmase kaitsevõime pidev tugevdamine. Siin on aga väga tähtis ka Eesti inimeste valmisolek ise rohkem riigikaitsesse panustada. Pean silmas kõige laiapõhjalisemat lähenemist alates positiivse patriotismi tugevdamisest kuni näiteks Kaitseliitu astumiseni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee