KÜÜDITAMISOHVER: Võsu põliselanik Aino Veelmaa (pildil vasakul) ütles, et tema küüditati 11aastase tüdrukuna, oma mehe Heldur ­Tikerperiga kohtus ta Siberis. (Küllike Rooväli)

Viis aastat tagasi Võsul avatud märtsiküüditamise mälestuskivi oli eile koht, kust paljud läbi astusid. Põhjuseks ilmselt suuresti ka see, et kivi pole pannud asulasse riigivõim, vaid see on püsti pandud kohalike kogutud raha eest.

Igaüks andis midagi ja nii see kokku saigi, kivi saadi ühelt inimeselt kingiks, maksta tuli tahvli ja transpordi eest ning tasuda tuli ka avamispeo kulud.

Võsu põliselanik Aino Veelmaa ütles, et tema küüditati 11aastase tüdrukuna, oma mehe Heldur Tikerperiga kohtus ta Siberis Krasnojarski krai Altai rajoonis.

"Kui küüditajad tulid, olin valudes, mul oli pimesooleatakk, Marianne Heljas, minu pinginaaber, nuttis mu voodi kõrva," kirjeldas Veelmaa.

"Isa ütles, et tema haiget last auto peale ei tõsta, siis Vene sõdur tõstis, ta hoidis väga hellalt, ütles, et tal on samasugune tütar kodus."

Veelmaa ja Tikerper olid ka mälestuskivi idee eestvedajad koos Võsu ajalugu uurinud Mari-­Anne Heljasega.

Jaga artiklit

1 kommentaar

R
realist  /   07:53, 26. märts 2014
ah, et igaks juhuks ka kummardus küüditajatele
tühi lootus, kui nad uuesti peaks tulema siis leidub küllaldlaselt uusi laste tapjaid ja inimestega koos majade põletajaid nagu Kautlas toimus, õigustades end karjumisega - fašistõ, za rodinu
ei maksa loota , üldine poliitika ja mongoli veri määrab, see et leidub ka õilsaid inimesi ei muuda tervikuna asja olemust
aga ei nad tule, vähemalt ligema viie aasta jooksul küll mitte, siis tuleb uuesti uurida mida ja kuidas

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis