Kommentaar

Nasta Pino | Kelle eest me õieti kaitset vajame? (18)

Nasta Pino, patsifist, 25. märts 2014, 18:35
Foto: Andres Varustin
Maailm põgeneb. Hirmunud inimesed liiguvad surma trotsides, iseenda ja oma laste ainukese eluga riskides üle merede ja mägede, üle riigipiiride, ikka Aafrikast Aasiasse ja sealt kõik koos Euroopasse. Kuhu edasi? Norra ja Soomegi ulatuvad otsapidi Jäämereni, kõige kaitsvam paik võiks olla Gröönimaa.

Pisut kahtlane, kas põgenejad geograafiat väga täpselt tunnevadki, neil paistab juba olevat ükskõik kuhu, kui vaid jõuaks kodust kaugemale, soojast jahedamasse, harjumuspärasest võõrasse keskkonda. Uut kodu otsima, sest oma kodu ei ole enam. Aga kodumaa ju on. Kes seal toimetama ja seda korda tegema hakkab?
See on maailmapoliitika, eemalseisjal ei tasu torkima hakata. Kuigi, jah, kas tänapäeval eemalseisjaid enam ongi?

Kõik soovivad kaitsta

Eestlane olevat halb inimene, ei taha mujalt tulnuid mõista. Niisugust etteheitvat hinnangut olen kuulnud ja lugenud. 22. jaanuari Postimehes kirjeldab kena noor inimene, Eesti Inimõiguste Keskuse (jälle üks ametkond, mille otstarbekus tundub udune) õigusekspert Anni Säär üle terve lehekülje, kes on poliitpagulane ja keda tuleks siia lubada. Too olevat inimene, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema poliitiliste seisukohtade, rassi, ühiskondliku positsiooni, usutunnistuse või rahvuse tõttu.

Päris palju põhjusi. Poliitilised seisukohad on muidugi hädaohtlik asi, need võivad ka muutuda nagu meil, nii mujalgi. Kuid rass ja rahvus püsivad sünnist saati samad. Miks siis nende pärast äkki taga peaks kiusatama?

Huvitavam on järgnev lõik: "Pagulase päritoluriik ei suuda teda kaitsta ning ta ei saa koduriiki pöörduda enne, kui sealsed tingimused paranevad."

See on klassika. Meil siin sündis sellesarnast 70 aastat tagasi, tänini kedratakse, et parimad läksid ära. Tõde on siiski see, et mindi oma nahka päästma ja kodumaa jäeti saatuse hooleks.

Praegu tõttavad võimsad riigid kriisikolletesse tuld kustutama ja sealseid elanikke kaitsma. Ka tubli Eesti paneb välja kõik oma võimed ja võimalused, sellest tuleb aru saada, NATO liikmeks olek seab kindlad kohustused. Kui kästakse, tuleb minna. Küsimusi tekitab, miks sealsed elanikud hordide kaupa ja kibekiiresti mujalt varjupaika otsima tormavad. Riigid, kus (veel) ei sõdita, võtku õnnetuid vastu, aidaku, loogu tingimused. Miks on nii läinud, et kaitstavad põgenevad kaitsjate eest?

Ma kardan sõda, olen alati kartnud. Mälestused on hirmsad. Aeg, mis järgnes vahetult sõjale, oli karmim kui sõda ise. Oma küla mehed, püssid käes, kammisid metsi ja otsisid oma küla mehi, et neid kinni võtta või koha peal maha lasta. Metsavennad omakorda hoidsid külarahvast hirmu all. Kunagi olid paljud neist koolikaaslased, sõpradena ja vembuvendadena käisid koos simmanitel ja tüdrukute aidauksi lõnksutamas. Sõda asetas vaenukirve isegi pereliikmete vahele.

Meie nüüd juba endine noor kaitse-(sõja-?) minister sõnub väsimatult, et Eesti riiki ähvardab oht ja et kui meil siin häda käes, siis tullakse ka meile appi. Tullakse kaitsma. Sellepärast peab Eesti praegu aktiivselt kriisikolletes osalema, esimese märguande peale saatma oma mehi missioonidele, et seal Eesti vabadust kaitsta. Ja igaks juhuks peab idapiiri kindlustama, valvel olema, sest vaenlane ei maga. 

Rahu kaitseks püssi alla

Urmas Reinsalu retoorika ajab hirmu peale. Reinsalul on olnud õnn sündida hiljem, kuid loodetavasti on ta lugenud kuuekümnendate Kuuba kriisist. Tookord nimelt käsutas NSV Liidu juht Hruštšov Kuuba juhi Castro kutsel võimsa sõjatehnika saareriigi rannikule. Rahu kaitseks, selline oli tookordne retoorika. See ärritas naaberriiki USAd sedavõrd, et kolmas maailmasõda oli kohe-kohe algamas. Õnneks suutis tookordne president Kennedy hiigelkonflikti rahumeelselt ja arukalt lahendada. Saavutati kokkulepe, võõrad väed purjetasid-lendasid Venemaale tagasi, USA omakorda lubas oma relvatööstust koomale tõmmata. Maailmarahu oli päästetud. Tollest ajast läks käibele mõru anekdoot: sõda ei tule, aga võitlus rahu eest läheb nii ägedaks, et kivi ei jää kivi peale.

Rahu ei saa importida, see ei ole kaup, mida võõrvägedest kaitsjad kriisikoldesse kaasa viia saaksid.

Kes vähegi ajalugu tunneb, see teab, mismoodi meie armast Eestimaad on aegade jooksul aina kaitstud ja vabastatud. Vabastatud ja kaitstud. Tulid ühed, vabastasid ja asusid kaitsma. Juba kiirustasid kohale teised, vabastasid meid ära ja jäid kaitsma. Tulid kolmandad...Tulid esimesed tagasi ja... Viimati kaitsti meid ligi viiskümmend aastat ühtejutti.

Ma ei suudaks parimagi tahtmise korral meie lapsministrite õlgadele kindralipaguneid kujutleda (amet ju eeldaks seda?). Kapraliks? Vaevalt. Kas nad püssi lasta oskavad? Palun vabandust, küsida ikka tohib.

Andku taevas, et järjekordsele missioonile, seekord Kesk-Aafrika Vabariiki, saadetavad Eesti mehed sealt elu ja tervisega tagasi jõuaksid!

No nii, natuke julgesin mina ka. Eks vastulaused tulevad. Tulgu julgesti!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee

;