Eesti uudised

Kui elektrijaamas tolm maha langeb, avatakse avastuskeskus 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 29. november 2013 00:00
1929. aastal kerkinud hoone (arhitekt Eugen Habermann) oli toona tehnilise progressi kohalejõudmise tähelepanuväärne märk. Heiko KruusiFoto: Heiko Kruusi
Roostest kaetud kandiline ja inimesest kõrgem vagonett on esimene eksponaat, mis Energia avastuskeskuse uuendatavas kodus oma paiga leidis.

Ehkki keskuse taasavamine kunagise Tallinna Elektrijaama sajandivanuses hoones jääb alles jaanipäevale eelnevatesse päevadesse, võib juba nüüd ruumides ringi vaadates aimata, kui uhked hakkavad olema tulevase väljapaneku kulissid.

„Siinsetes töödes ei ole midagi lihtsat ega tavapärast. Põnevamat objekti annab otsida, näiteks hetkel asume tulevase lifti šahtis,” vastab minu küsimusele jõujaama rekonstrueeriva ettevõtte Restor objektijuht Ahto Viksne. „Praeguseks jõudsime omal ajal täidetud merepõhjale ehitatud maja keldri põrandat välja puhastades juba meetri alla praeguse merepinna. Sissetungivat vett pumpame seda sinist voolikut pidi kallaku taha tühermaale, edaspidi jäävadki pumbad keldrit kuivana hoidma. Kõrvaldatud tsaariaegne kahe meetri paksune betoon on nii kõva, et selle purustamiseks kasutasime väikseid roboteid,” ütleb ta mullegi kiivrit ulatades.

Heleroheline sildkraana

Avastuskeskuse juht Kertu Saks paneb samuti kiivri pähe ja asub siis uuenevat hoonet tutvustama. Ketaslõikuri kõrvulukustava vingumise saatel veendume, et peasaalist saab ilmselt üks uhkemaid muuseumisaale, kus keskpõrandal on peale põlevkivivagoneti (elektri toormaterjal) hiiglaslikud elektrigeneraatorid, laes sildkraana ja lavaks saab endine juhtimiskeskus ehk lülilava.

Energia avastuskeskusse on teatavasti koondatud väga põnevad eksponaadid – välgumasinast kombatavate helilainete tajumise seadmeni, lisaks kõikvõimalikud õppeklassid koolilastele ja puhkeruumid, kus õpetajad saavad õpilastest puhata, kui keskuse töötajad nondele füüsika saladusi tutvustavad. Aga sellest juba lähemalt siis, kui avamispäevad kätte jõuavad.

Puhtad mahud

Harva näeb sellist kauni arhitektuuriga tööstusehitist selle puhtal kujul – seinad krohvitud, praht koristatud, aga sisustus veel paika panemata. Ringkäigul hakkab lülitimaja kolmandal korrusel silma tulevaste õpperuumide tualettruumi väikseruudulisest aknast avanev hunnitu vaade madala päikse kollakas valguses nõiduslikuna tunduvatele Paksu Margareeta ja Oleviste tornile sügistaeva sügavsinisel foonil.

„Miljonivaateid on meil teisigi,” ütleb Kertu Saks ning juhatab meid pärast ülemiste korruste külastamist keldrisse. Keerdtrepp keerleb ümber šahti, kus võre taga tukub endisaegsele tehnilisele esteetikale hümni laulev tõstetool. „Kahjuks on sellel mingi mootor puudu, muidu saaks selle taas käima panna, kui raha oleks,” ütleb juhataja ehitusmürast üle kostmiseks häält kõrgendades.

Keldri tolmuses õhus on silmatorkavaim suur, läbi kahe korruse ulatuv ümara joonega ava. „Siia tuleb suur planetaarium, siin saab vaadata nii tähistaevast kui ka asjakohaseid filme,” selgitab Saks.

Progressi tempel

Aga veel enam pälvib pilku peasaali põranda alla mahutatud põlevkivikatel, mis on sama suur kui vaese mehe saun. Ja eriti hakkavad silma mitme meetri paksused betoonsambad, mis toestavad altpoolt peasaalis asuvaid hiiglaslikke hirmraskeid elektrimasinaid. Mulje esimest korda tervikuna avatud sambarohkest keldrikorrusest on kui Luxori templis. Sealtsamast tõuseb lai trepistik, mis viib hoone Ilmarise poolses otsas oleva tulevase peaväljapääsuni. Endises hiilguses taastatav hoone saab tähelepanu väärivaks sihtkohaks loodetavasti samasugusel moel kui  Lennusadama angaarid.

„Kohtumiseni juunis!” ütleb avastusõppe ja mitteformaalse hariduse edendaja Kertu Saks ning ta ei pea silmas vaid tehnikanostalgilisi ajakirjanikke.