„Suur-Sõjamäes” portreteeritakse pilpaküla „ajutisi” elanikke. Foto: kaader filmist
Kristjan Roos 6. september 2013 00:00
Reedest kinodes jooksma hakkavas Aljona Suržikova dokumentaalfilmis „Suur-Sõjamäe” võib näha üheaegselt Tallinna lennujaama lähedal asuva pilpaküla elanike idülli ja tragöödiat.

Suur-Sõjamäe on piirkond, mida enamasti teatakse vaid lennukiaknast nähtuna kui pealinna üht piinlikku visiitkaarti. Aga ometi oli ja on nõukogude ajal Dvigateli tehase töötajatele antud ning nüüd ära võetud piirkond filmi peategelastele kui muinasjutumaa. Isegi vaatamata sellele, et lennuväli on pea kõrval ning müra ei katke sisuliselt hetkekski. „Tallinlased siia ei tule, nad on lollid,” tõdeb üks filmi peategelastest. Tõepoolest üllatav, et suure hurraaga minnakse mõnda Eesti teise nurka uudistama sealset eripära, samal ajal kui päris enda kodukandi külje all on eksisteerinud ja mingil moel eksisteerib praegugi üks täiesti omanäoline ja teistsugune maailm.

Suržikova filmi teeb eriliseks see, et Eestis ei tehta just väga palju venekeelseid dokumentaalfilme. „Tegime filmi viis aastat. Dokumentaalfilmi dikteerib ju ette elu ise. Kokku saime 65 tundi materjali. Kangelasi oli palju, aga filmi jõudis neist viis-kuus,” räägib Suržikova ise filmi valmimisest.

Kuigi „Suur-Sõjamäe” on õnnestunud katse romantiseerida Suur-Sõjamäed ja tema elanikke, sümboliseerivad see paik ja filmi peategelased ühtlasi neid, kes on jäänud režiimivahetuse hammasrataste vahele. Kui filmi peategelased saavad teada, et peavad Suur-Sõjamäelt lahkuma, tunnevad nad, justki oleks neilt hing välja rebitud.