Eesti uudised

Kass, kes kõndis omapäi ja sai õppetunni 

Tiina Kangro, 5. aprill 2012 00:00
Hiirekeldrite ajastu on möödas. Nüüd tähistab sõna “kass” vaid nurrmootorit, keda inimesed kasutavad silitamiseks. Foto: erakogu
Tallinna külje all Randvere aedlinnas elav kass Lennuk nabiti oma kõrvaltänavast kinni vaid tunnike pärast seda, kui perenaine ta koduukse vahelt hommikusele jalutuskäigule oli lasknud.

Lennuk on kolmeaastane korralik kiisu, kes armastab oma kodu ja usaldab inimesi. Öösiti magab toas kuuma ahju kõrval, päeval verandal päikse käes. Kui ilm jahe, sätib end köögivaibal just sellesse laiku, mida päike läbi akna soojendab.

Ja nüüd siis täiesti ootamatult see loomakorjaja küüsi sattumine. “Ilmselt saigi talle saatuslikuks just sõbralikkus. Ehk kutsuti hoiupaiga korjaja välja mõne hulkuva looma peale – praegu ju teadagi pulmapidude aeg. Ega need hulgused aga end juba võõrale kätte ei anna. Meie omale ütled seevastu “kiisu-kiisu” ja juba ta tulebki nurrudes. Hea ju kotti ajada. Punkt jälle kirjas,” oletab Anne. 

Kaitske inimesi

Võib ka olla, et Lennuki pererahvas on ülimalt naiivne. Eelmises Linnalehes ilmunud loo peale Lennuki salapärasest kadumisest ja loomade hoiupaika sattumisest saime hulga kirju. “Elan ka aedlinnas. Olen mees, kes hulkuvaid kasse kinni nabib ja varjupaika viib. Kuid isegi see ei aita. Ma ei saa sellise jäleduse eest oma kodu kindlalt kaitsta isegi siis, kui aeg-ajalt mõne minu aias hulkuva kassi puuri meelitan ja varjupaika viin. Peagi on uued kassid platsis,” kirjutas mees ja palus anonüümsust, kui peaksime teda lehes tsiteerima.

“Kardan, et mõni kasside vabaduse eest võitleja võib aktiivseid võitlusvorme harrastama hakata ja see võib lõppeda kiviga minu aknas,” põhjendas ta. “Mind huvitab just see inimõiguslik aspekt. Kassipidajal on õigus oma kodus ja aias kassile vabadusi lubada, aga naabritel on õigus oma kodu kasside eest kaitsta. Kassipidajatel peaksid olema samasugused kohustused nagu koerapidajatel. Kassi võib ju oma aeda ja ka kaugemale jalutama viia, kuid rihm kaelas ja kilekott pabulate korjamiseks saatjal kaasas,” oli mehe seisukoht. Ta palus, et ajaleht aitaks inimõiguste kaitse jalule seada.

Ent kuidas on lugu loomaõigustega? Hulkuvad kassid-koerad on arusaadavalt probleem. Lasnamäel või Viru tänaval normaalne kassipidaja otse muidugi oma looma üksinda õue ei lase. Kuid kas oleme oma maakera haldamisega jõudnud tõesti sinnani, et ka rohealadel, olgu Randveres, Audrus või Juminda poolsaarel, on kassidele jäänud vaid üks eksistentsi vorm – olla tubane lemmik? 

Kaitske looma

Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse esimees Tania Selart on läbinisti seda meelt: “Lemmiklooma pidamise määruses on punkt, et looma ei tohi hulkuma lasta. See on täielikult looma omaniku vastutus. Looma leidja käitus täiesti õigesti, et ta hulkuvast loomast teada andis. Te ei lase ju ka oma kaheaastast last üksinda hulkuma. Ka loom ei taju ohtu, seesama kass oleks võinud auto alla jääda. Siis oleks omanik süüdi tema surma põhjustamises. Viimsi vald võiks selliselt käitunud loomaomanikku isegi trahvida.”

Lennuki elu aga ei sattunud seekord ohtu mitte auto rataste all, vaid varjupaigast saadud nakkuse tõttu, mille käes muidu purikana terve loom vaakus tilgutite all poolteist nädalat hinge.

“Ahjaa, kas jutt käib sellestsamast naisest sealt Viimsist, kellel on viisteist kassi, kes kogu aeg ära jooksevad ja kes neid iga nädal siit koju tagasi viimas käib?” uurib Tallinna loomade hoiupaiga juhataja Larissa Kozõreva. Kuuldes, et jutt ei käi siiski sellest, ilmselt pisut hälbinud naisest, muutub ta murelikuks, kui kuuleb, et kass on karmi haiguse külge saanud. “Meil pannakse küll uued loomad alati karantiini, aga kui loom on vaktsineerimata, ei saa me millegi eest vastutada. Siin ju loomad tulevad ja lähevad. Meie juures on nad maksimaalselt neliteist päeva,” räägib ta. 

Traksid selga

“Lennuk oli kõigi reeglite järgi vaktsineeritud. Kuid ilmselt jagus hulkurkassidega samas puuris ka selliseid pisikuid, mille ees kaitsesüstid on võimetud. Ja šokk muidugi lisaks,” arvab Anne. Kuigi algul ei andnud loomaarst raskekujulise kopsupõletiku ja mädapõletike käes vaevlevale Lennukile vähimatki lootust, on ta nüüd siiski oma pere rõõmuks paranemas. Üleeile tõusis hiljutine karvane hiilgus juba korraks oma värisevatele jalgadele.

Ent kui ta paraneb, siis mis ikkagi saab edasi?

“Kassi tuleb hoida toas. Kui on tahtmist teda värske õhu kätte viia, siis palun – aga sel juhul nii nagu meil siin: tuleb panna ümberringi võrk, nii pea kohale kui ka kaevata maa sisse. Ega muidu kassi kinni ei pea. Ja siis panna talle sinna puuri ronimispuid ja mänguasju,” teatab Kozõreva.

Tania Selart loomakaitse seltsist kiidab selle mõtte heaks. Omast kogemusest soovitab ta julgelt ka jalutustrakse: “Minu kass käib õues traksidega. Kui väiksest peale looma sellega harjutada, õpib ta kiiresti. Sama on tubase kassiga – ta ei tea muud tahtagi. Probleem on muidugi siis, kui hakatakse kord juba hulkuma harjunud looma ümber õpetama.”

“Praegu ei teagi, mida me siis teeme, kui ta ikka terveks saab. Meil on vaimupuudega tütar, kelle jaoks nii see kass kui ka maalähedane elamine on ülioluline. Tema ei suuda kindlasti jälgida, et kass ukse vahelt õue ei lipsaks. Hakata neid mõlemaid nüüd toas hoidma? Või hoopistükkis puuris?” laiutab Lennuki pererahvas käsi. 

Poolt ja vastu

Kas loomade varjupaik peaks tagama selle, et sinna sattunud loomad ei haigestuks?

Tania Selart, Eesti Loomakaitse Seltsi juhataja: 

Ükski varjupaik ei saa tagada, et sinna sattunud loom ei haigestu nakkushaigustesse. Tallinna loomade hoiupaigast käib aastas läbi üle kolme tuhande kassi ja see poleks lihtsalt mõeldav. Hulkuvatel kassidel on alati haigusi. Iga loomaomanik vastutab ise selle eest, kui tema hulkuma lastud loom satub varjupaika.

Kahjuks on meie kliiniku praktikas olnud hulgi juhtumeid, kus omanikud saavad hoiupaigast tagasi puruhaige kassi. Nohud-köhad on tavalised, aga tuleb ette ka tõsisemaid haigusi ning iga kord me neid loomi enam terveks ravida ei saa. Korduvalt on ette tulnud ka seda, et haigestunud on eelnevalt vaktsineeritud loomad.

Selle vastu aitaks väike, aga ääretult tähtis abinõu. Arst peaks varjupaika tulnud looma üle vaatama. Kui loom on kliiniliselt terve, tuleks ta panna tervete loomade ruumi. Sel ruumil peaks olema omaette väljapääs ning personal peaks kandma seal käies eraldi riietust ja jalanõusid. Viirused levivad looma uriini, väljaheidete ja ninaeritistega ning juba samade jalanõudega ühest ruumist teise liikudes kannab personal nakkust edasi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee