Eesti uudised

Meditsiin vajab tohterdamist 

Tiina Kangro , 22. aprill 2011 00:00
Meedikud, aga eriti meditsiinijuhid viskaksid palli meeleldi ühiskonna, ja just ajakirjanduse kapsaaeda, kes nende meelest teevad oma pahatahtliku suhtumisega arstlike vigade analüüsimise Eestis praegu veel võimatuks. Foto on illustratiivne. Foto: RAUNO VOLMAR
Liikluses hukkub Eesti teedel aastas 150–200 inimest, meditsiinisüsteemis juhtuvate vigade, tõrgete ja hoolimatuse tõttu aga vähemalt 1500.

Sellise karmi võrdluse aitas sel nädalal Eesti ühiskonna palge ette tuua Tartu ülikoolis kaitstud magistritöö, mille autoriks Pärnu haigla kvaliteedijuht, arst Teele Orgse.

Magistritöös on teinegi kõnekas võrdlus. Kui lugeda riigikogu stenogramme, siis viimase viie aasta jooksul leiab neist patsiendi turvalisust või arstiabi kvaliteeti käsitlevaid viiteid seitse, liiklusohutus on olnud arutuse all aga 308 korda.

Uurimistöös on esitatud arvutuskäik, mille kohaselt kogeb Eestis lisaks vähemalt 12 000 inimest aastas meditsiiniga suheldes väiksemaid kahjustusi või pettumusi. 

Kas rahvas on rahul?

Samal teemal

Sotsiaalministeeriumi juures tegutsevale tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonile on aga 2009. aastal mureavalduse esitanud vaid 105 inimest. See pole palju, kuid siiski tervelt 50 korda (!) rohkem kui 1995. aastal, mil avaldusi tehti vaid kaks. Arstlikke vigu on komisjon leidnud vaid mõõdukalt. Ka näitab sotsiaalministeeriumi andmebaas, et viimase 13 aastaga on meditsiiniliste eksimuste tõttu Eestis surnud vaid 151 inimest.

Viimase Eurobaromeetri andmeil tunnetab aga ligi pool Eesti rahvast võimalust haiglas, arsti juures või ravimeid võttes kahjustuste osaliseks saada.

Kus on tõde? Kas arstid võivad eksida? Kas vead meditsiinis on paratamatud või saaks neid ära hoida? 

Vigadest tuleb õppida

Maailmas hakati patsiendi ohutuse teemaga põhjalikumalt tegelema 1999. aastal, pärast seda, kui USA-s nägi päevavalgust rahvusliku akadeemia meditsiiniinstituudi teadlaste koostatud raport “Eksimine on inimlik – teel turvalisema arstiabisüsteemi poole”. Raport näitas, kui palju inimesi USA-s meditsiini vigade tõttu igal aastal kannatab ja mida see tegelikult riigile rahas maksma läheb. Kuid kõige olulisem sõnum selles raportis oli, et vigades pole süüdi mitte arstid (“rohkem pingutamine ei päästa olukorda”), vaid puudulikud või halvasti üles ehitatud arstiabi korralduse süsteemid, mis seavad meedikud tänamatusse olukorda, kus vead on kerged tekkima.

Näiteks avastati USA-s ravivigu analüüsides, et sageli tuli ette eksimusi patsientidele narkoosi andmisel ja seda võis seostada asjaoluga, et erinevatel narkoosiaparaatidel toimus sisse-välja lülitamine eri moel. Hetkest, mil aparaatide tööpõhimõtted ühtlustati, langesid anestesioloogide eksimused miinimumini.

Praeguseks on väga paljudes riikides sisse seatud kohustuslikud üleriigilised arstlike vigade raporteerimissüsteemid, kuhu kõik haiglad ja praktiseerivad arstid on kohustatud sisestama kõik oma töös esinenud vead ja vealähedased olukorrad. Seda materjali analüüsitakse põhjalikult, kõik leiud ja üldistused tehakse avalikult teatavaks ning nii saavad nii arstid kui ka meditsiinikorraldajad neist ühiselt ja pidevalt õppida. Kümmekond aastat kogemust selles vallas on näidanud, et vigade analüüs võimaldab eksimusi vähendada isegi enam kui poole võrra. 

Vastutuse kartus

Ka Eesti arstid väidavad, et analüüsivad oma vigu – ise, osakonnas või oma haigla tasemel. Rahvusvahelise kogemuse põhjal märgitakse aga, et nii kitsastes raamides asjad õiget tulemust ei anna.

Eesti tervishoiujuhid ja ka paljud arstid ei ole lootusrikkad, et meie maal sellist süsteemi luua saaks. Kardetakse, et kui vigadest avalikult rääkima hakatakse, satuvad meedikud turmtule alla, neid hakatakse kohtus süüdi mõistma ja kurjategijaiks kuulutama.

Tegelikult on kogu maailmas sellised raporteerimissüsteemid rangelt lahti seotud vigu teinud arstide isikuandmetest. Muidugi jääb arstile teatud olukordades tema vastutus, kuid õppimiseks mõeldud infopangad on anonüümsed. USA-s näiteks on enamikus osariikides vastu võetud seadus, mille alusel arst, kes patsiendile oma eksimuse teatavaks teeb, on samast hetkest süüdistusest vaba. See aitab vähendada pingeid ja arstide soovi võimalikud vead salajas hoida.

**

Maailm ootab ka Eestilt tegusid

Euroopa Liidu tervishoiustrateegias 2008–2013 on patsiendi ohutus tõstetud tähtsuselt teiseks tervishoiu strateegiliseks eesmärgiks. 2009. aasta suvel võtsid liikmesriigid üksmeelselt vastu Euroopa Nõukogu soovitused patsiendi ohutuse kohta, mis põhinevad Luxembourgi patsiendi ohutuse deklaratsioonil (2006). Sellega said Euroopa riigid kohustuse luua kõikehõlmavad aruandlus- ja õppesüsteemid, välja töötada riiklikud strateegiad, määrata pädevad organid, ajakohastada ohutusstandardid jne. Tähtajaks lepiti kokku kolm aastat, mis tähendab, et 2012. aasta juunis peavad kõik liikmesriigid Euroopa Komisjonile oma vastavast tegevusest aru andma. Aasta varem ehk juba sel suvel ootab komisjon riikidelt esialgseid raporteid. Näiteks Soome kinnitas oma patsiendi ohutuse strateegia juba 2009. aastal.

Ka WHO kinnitas juba 2002. aastal patsiendi ohutuse alase maailma tervise assamblee deklaratsiooni, soovitades selles oma liikmetel tungivalt patsiendi ohutuse küsimusele tähelepanu pöörata, kutsudes ellu tõenduspõhised patsiendi ohutust tagavad süsteemid.

Eesti ei ole praegu ühtegi nimetatud soovitust veel täitnud. Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri Ivi Normeti sõnul pole meil veel kavaski patsiendi ohutuse strateegiat koostada. Ühe põhjusena nimetas Normet üleeilses Eesti Päevalehes, et Eesti ühiskonna suhtumine meditsiiniliste vigade teemasse erineb veel palju nende riikide omast, kus mittetahtlike ravivigade avalik raporteerimine on tavaline ega tekita meedias emotsionaalseid lainetusi.

Samal teemal

22.09.2017
Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon saab perearstide kohta kaebusi varasemast sagedamini
20.11.2014
Naine nõuab väidetava ravivea eest regionaalhaiglalt 53 000 eurot