Seisukoht

Meie lipuvärvid võiksid lehvida... nii parasjagu, kirjutab Lauri Vahtre 

Lauri Vahtre, isamaalik riigikogulane ja ajaloolane, 22. oktoober 2010 00:00
On rahvaid, kes armastavad oma lippu. On rahvaid, kes sellest eriti ei hooli. On rahvaid, kes suhtuvad oma lippu ebalusega.

Võib-olla on koguni rahvaid, kes oma lippu ei salli. Ju see siis pole nende lipp. Seda võib ette tulla. Meenutagem kadunud nõukaaega ja meie veidrat suhet ühelt poolt kõvasti keelatud sinimustvalgega, teiselt poolt Nõukogude Liidu punalipuga ja Eesti NSV merelainelise kompositsiooniga seal kuskil vahepeal. Toda merelainelist me ju üldiselt talusime, nii nagu ka ENSV hümni. Veel 1990. aastal tõusime üldlaulupeol – küll nii pooleldi loivamisi – püsti, kui seda mängiti.

Nojah, hümn hümniks. Õiget Eesti hümni paljud ei teadnudki. Küll aga värve! Need olid maailma kõige ilusamad värvid, otse uskumatu, kui ilusad need olid. Muide, ma arvan seda praegugi, ehkki oma taevasinise laiu oleme miskipärast lasknud selliseks tabamatult tinaseks tahkuda. Aga hea küll, meie taevas ongi umbes selline.

Oh, kuidas me neid värve taga igatsesime ja kuidas me neid enda ümbert otsisime. Nagu muuseas ka tuhanded palgalised ja palgata, sunniviisilised ja isehakanud meelsusvalvurid. Nemad leidsid sinimustvalget sealtki, kus seda polnud. Näiteks ei saanud trükiluba üks lihtne, sinisega valgele trükitud plakat, sest mõelge, seltsimehed, kui selle ees seisatab mustas ülikonnas mees! Ning enamik ülikondi, seltsimehed, on ju mustad, eks ole?

Muide, see ei ole välja mõeldud lugu.

Mitte keegi ei saa tagantjärele välja arvutada, kui palju aitas sinimustvalgel meie meeles ja südames püsida keelatud vilja võlu, mida seltsimehed kommunistid vaeva säästmata ülal aitasid hoida. Tagantjärele ei saa ka välja arvutada, kui palju meil õieti vedas, et meie vabaduseunistust ei solgitud mingi rahvademokraatliku uduga nagu Kesk-Euroopas, kus rahvusvärvid küll jäid, ent enamasti koos sirbi ja vasara või muude seesuguste atribuutidega. Kujutlegem näiteks punalippu, nurgas kollane sirp-vasar-viisnurk, merelainete asemel sinimustvalge triip. Või sinimustvalget, suur punane või kuldne viisnurk keskel.

Rõve, mis seal rääkida.

Mistõttu võib päris rahul olla, et me ei pidanud oma lippu kommunistlikest sümbolitest “puhtaks lõikama” nagu ungarlased või rumeenlased, vaid võisime selle 1988. aastal lihtsalt kirstupõhjast välja võtta ja lehvima lüüa.

Nüüd virisetakse sageli, et me oma lippu küllalt ei armasta ega lehvita. Me nagu häbeneks tänini seda hingematvat vaimustust, mis kakskümmend aastat tagasi kogu meie elu lipsude, sokkide ja särkideni sinimustvalgeks värvis. Tõsi, nüüd leidub lollpäid, kes sinimustvalge põlastamist ja häbenemist koguni sügavmõtteliseks tegevuseks peavad. Sealsamas aga räägivad meie külalised kadedusega, kui meeldivalt kompleksivaba ja kompleksivabalt lugupidav olla eestlaste suhtumine oma lippu ning lipuvärvidesse. Kui on põhjust, siis lehvitavad.

Ausalt öeldes arvan minagi, et asjad on enam-vähem paigas. Las need lehvivad nii … parasjagu. Osa aga jäägu hingepõhja reservi. Kes teab, millal vaja läheb.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee