Nii vastas mu seitsme-aastane poeg küsimusele: mida sa mitte kunagi teha ei taha? Aga selleks, et taevast mitte alla kukkuda, peab kõigepealt taevasse saama, vastasin. Jah, muidugi.

Ei, siit ei tasu välja lugeda morbiidset sisu. Ta ei teinud nalja, vaid see oligi tema soov. Ja kõrgelt on ju maru valus kukkuda maapinnale, oli tema järeldus.

Ehkki meie vestlus oli täiesti tõsine, siis võib seda täiskasvanuna interpreteerida. Kõrgelt kukkumine – nt ebaõnnestumine mingis asjas.  Nojah, miks selline mõttetu küsimus ja milleks seda kõike üldse kellelgi teada vaja on? Isiklik asi ju. Ja mis ma selle ga öelda tahan üldse?

Siinkohal polegi tähtis see küsimus, see vastus, aga kui palju te, kallid emad-isad, oma lastega kodus räägite?

Ärge võtke isiklikult, et peaks nüüd samasuguseid filosooflisi teemasid käsitlema. Asi pole  selles. Asi on mõtlikult selles,  kui palju teie, kulla lapsevanemad, vestlete oma lastega muudel teemadel, kui näiteks: kuidas sul täna koolis läks? Kas keegi kiusas või narris? Kas sa said kõhu täis? Miks sa täna kahe said?

Need pragmaatilised küsimused on olulised, aga kui vaid neis seisnebki vanemate ja laste igapäevane kõneaine, siis kujunebki taolisest igapäevasest ülekuulamisest puhtalt materialistlik maailmavaade, mis võib jääda nii kõnearengu, sisemiste arutluste kui ka adekvaatsete järelduste poole pealt suutmatuks, oskamatuks, saamatuks ja võõraks. Seda juhul, kui iseseisvat mõtlemist ei arendata.

Kas teil on aega lastega rääkida ka muudel teemavaldkondadel? Sõltuvalt lapse vanusest muidugi; sõltuvalt lapse eripärast muidugi; sõltuvalt lapse käitumismustrist muidugi. Ma ei tea ühtegi sarnase mõtlemis- tundlikkus- ja käitumismalliga last.

Samuti sõltub paljustki lapse huvidest. Selge on, et sarnase käitumise, loomuse, mõttekuju ja huvidega lapsi ei olegi.

Seega ei saa ka üldistada siin ja luua kõigile ühtne teoreetiline ja praktiline  pale.  Seda teame me kõik. Või vähemalt arvame teadvat.

Miks ma kordan siin seda, mis tundub iseenesestmõistetav? Mõned vanemad soovivad, et nende laps jõuaks eakaaslastele enam-vähem võrdväärsete tulemusteni nii teadmiste kui sotsiaalse küpsuse poolest.

Mingi osa vanematest leiab, et see pole võimalik, arvestades lapse arenemistaset ning tehes koostööd vastavate organitega, et saavutada lapsele maksimaalselt võimalik õppimisvõimalus ning arengutase.

On käegalööjaid, on süvitsi minevaid vanemaid. Nagu lapsed on erinevad, on seda ka vanemad.

Selle jutu lõpuks tahan öelda, et õppige kord ometi tundma oma last (lapsi).  Seda mitte ainult ainealaselt, vaid ka isikupäraselt. Ärge kurtke, et teie laps ei saa selle ja sellega hakkama. Küsige endalt, mida te olete teinud lapse heaoluks ja õpiedukuse parandamiseks.

Kurb on nentida, kuidas ühiskond üritab röövida lapselt  täiskasvanuna aususe ja iseolemise, halvimal juhul isegi loovuse ja  pärandi, tootes "liinitöölisi".

Soovitaksingi siinkohal avada oma lapse ja lugeda teda põhjalikult ning pitseriks võtke oma lastelt tagasiside. Lahendage oma lapsi kui ristsõnasid, nad teevad seda sama põhjalikult vastu.

Lahendage ka siis, kui teil töö ja koduste toimetuste kõrvalt aega ei ole. Viimane on ju teie tehtud valik, milles lapsed süüdi ei ole. Eks suuremad lapsed juba mõistavad, et vanematel on palju tööd ja vähe aega. Aga millal tuleb aeg? Siis, kui märkate, et laps on täiskasvanuks saanud?

Ehk siis: ma tahan, et ma taevast alla ei kuku.

Jaga artiklit

1 kommentaar

L
lagi  /   09:03, 3. apr 2014
Miks on siin seatud lagi, et ma tahan, et minu laps oleks tasemelt võrdne teistega, kuid, nimelt siis, kelle, teistega, kas õpetajal ongi selline latt, millest ta üle ei näe, imelik võrdlus, iga laps on nii arenenud, kui ta tahab olla ja seda peab talle võimaldama, mitte seadma normiks olema võrdne kellegiga, jama jutt siin taevast allakukkumisega, lapsed ei seosta taevaga karjääri, vaid see on nende eelaimus elus ootavatest sündmustest, mille suhtes nad on selgeltnägijad ja paluge jumalat, et teie laps ei kukukski kuskilt alla, saatke talle kaitseinglid ja paluge tema eest, sest ta on selle ette näinud, ainult teie saate tema saatust parandada.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis