Meedia

Eestis sündinud kirjanik Andrei Ivanov: "Minu sümboolne kodumaa on ikkagi Venemaa." (61)

Jaanus Kulli, 22. märts 2014 11:00
IGAV INIMENE: «Olen märganud, et pärast veerandtunnist vestlust kaotavad inimesed minu vastu igasuguse huvi, püüavad viisakalt eemalduda või lausa haigutavad näkku,» tunnistab Andrei Ivanov.Foto: PEETER LANGOVITS/Postimees
"Eesti kirjanikuna ma ennast siiski ei tunne," tunnistab Eestis sündinud ja Lasnamäel elav Andrei Ivanov (42), kes Eesti lugeja teadvusse jõudis esimest korda 2010. aastal, kui tema romaan "Hanumani teekond Lollandile" jõudis ühtaegu nii Vene Bookeri finaali kui leidis tunnustust Eesti Kultuurkapitali venekeelse autori kirjandusauhinna proosakategoorias.

Tänavu jaanuaris pälvis tema romaan "Harbini ööliblikad" aga Venemaa kirjandusauhinna NOS, millega kaasnes 700 000 rubla suurune rahaline preemia. "Seega olen ma ikkagi ennekõike Eestis elav vene kirjanik," määratleb ta enda staatust.

Kirjutama hakkas 14aastaselt

Andreil on hall pass. Eesti või Venemaa kodakondsust ta ei taha. Nagu ei taha ka eriti poliitikast rääkida.

Samal teemal

"Poliitikat ma ei armasta," ütleb Andrei, kes on aastaid elanud Taanis hipikülas ja kel on ühiskonnakorrast oma kindel arusaam. Andrei sõnul on hall pass mittekodaniku pass ja vastab suurepäraselt tema maailmavaatele.

"Jah, ma olen Eestis kirjutanud mõned romaanid ja eesti kirjanikest on minu jaoks olemas ennekõike Enn Vetemaa, aga tunduvalt enam on mind mõjutanud sellised nimed nagu Gerard Reve ja Fran?ois Rabelais," tuleb Andrei poliitikast tagasi talle hoopis meeldivama kirjanduse juurde.

"Loomulikult olen ma lugenud Jaan Krossi, Eduard Vildet, Tammsaaret ja Eduard Bornhöhed, aga ka tänapäeva Eesti kirjanikke, kuigi ei tahaks siinkohal kedagi konkreetselt nimetada, et ei solvuks need, kes mainimata jäävad.

Ometi ma ei tunne, et kuuluks eesti kirjanduse koolkonda või oleks sellest mõjutatud. Minu juured viivad siiski vene kirjanduse juurde. Sest Venemaa on minu sümboolne kodumaa. Selles mõttes ma vaidlen tinglikult väga palju selliste minu armastatud kirjanikega nagu Nabokov, Boris Poplavski, Dostojevski, Fjodor Sologub, riidlen Tolstoiga, teen etteheiteid Gogolile, et ta ennast õigeusu küsimustega ära piinas, Lermontovile aga sellepärast, et mõttetule duellile läks…

Ühesõnaga, kõik need kirjanikud on mulle kui sugulased, kui mu perekond, samas kui eesti kirjandus on mulle siiski kui väliskirjandus. Suhtun selle kirjanduse esindajatesse suure lugupidamisega, aga nende juurde tuleks ma justkui külla. Kellegagi sõimelda ega riielda ei tahaks."

Jättes hetkeks kõrvale kirjanikustaatuse, ütleb Andrei, et ta tunneb ennast siin nii nagu igal pool mujal maailmas, lihtsurelikuna.

Olen seda kõike kogenud, sellepärast tean, mida räägin. See kogemus jääb sulle kuskile sügavalt sisse. Nii et ma olen ja jään venelaseks, aga ma olen venelane Eestist. Oma lapsepõlve sa muuta ei saa. Olen selle maakamara külge kasvanud maast madalast ja midagi siin kahetseda ei ole. Selle teadmisega tuleb leppida ja elada."

"Ma ei ole Tšehhov."

Andrei ütleb, et kirjutama hakkas ta 14aastaselt ning kirjutamise vajadus on temas kogu aeg olemas olnud.

"Mida me iganes ka ei teeks, elu ise kihutab meid takka. Inimene ilma sunduseta ei teeks midagi! Kirjutamine aitab mul mõtestada protsesse, mis toimuvad minu sees ja ka väljaspool mind. Ma lähtun iseenda veidrustest, iseenda iseärasustest, aga just mu veidrused, lähtugu need siis maitsetest, mõtetest või fantaasiatest, sunnivadki mind kirjutama.

Teinekord kannab elu ise su teele ette midagi sellist ootamatut ja üllatavat, et see lihtsalt tuleb kirja panna. Nagu ütleks Tolstoi, kirjutamine on minu jaoks justkui kaitse- või ohutusventiil, mille abil saab katlas rõhku tasakaalus hoida," märgib Andrei.

Siiski ei kirjuta ta mitte iga päev.

"Ma ei ole Tšehhov," muigab Andrei. "Mulle tundub rumalusena sundida ennast iga päev istuma kirjutuslaua taha vaid selleks, et panna kirja kas või paar rida. Olen täiesti harilik inimene. Teen kõike seda, mida teisedki."

Ennast iseloomustada püüdes nendib kirjanik selge iroonianoodiga hääles, et mida rohkem ta läbi oma romaanide ennast tundma õppida püüab, seda rohkem ta endast kaugeneb.

"Selles mõttes on mu viimane romaan "Harbini ööliblikad" minu kõige autobiograafilisem romaan.

Nagu ütles Basil Hallward romaanis "Dorian Gray portree": "Ma panin sellesse kogu oma hinge"."

Küsimusele, kui palju ta üleüldse suhtleb eesti kirjanikega, eesti intelligentsiga, vastab Andrei, et on väga kehv suhtleja.

"Ma olen üleüldse igav inimene. Olen märganud, et pärast veerandtunnist vestlust kaotavad inimesed minu vastu igasuguse huvi, püüavad viisakalt eemalduda või lausa haigutavad näkku. Kui palju kirjutad, ei jää palju üle, mida inimestega jagada.

Tuleb teil meelde legendaarne vestlus Marcel Prousti ja James Joyce´i vahel, kus üks kurtis vaevustest maos, teine probleemidest neerudega ja kogu lugu?" küsib Andrei. "Ma mõistan neid suurepäraselt."

Kui eesti kirjanduses ei tunne Andrei ennast päris kodus olevat, siis samas näiteks on ainus ja ehe punkansambel maailmas tema meelest eestlaste Psychoterror.

"Kõik teised vaid teesklevad," on Andrei lühike ja konkreetne põhjendus.

 

Olnud ka valvur ja keevitaja

Andrei Ivanov (sündinud 24. detsembril 1971) töötas pärast keskkooli keevitajana laevaremonditehases.

Lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi vene filoloogia erialal. Töötas valvurina. Elas aastaid Taanis ja mujal Skandinaavias, millest on juttu tema romaanides "Peotäis põrmu" ja "Hanumani teekond Lollandile".

Eestisse naasis 2004. aastal, mis ajast tegeleb püsivalt kirjutamisega.

Romaan "Hanumani teekond Lollandile" on ilmunud vene (2009 ja 2010), eesti (2012) ja saksa keeles (2012).

Romaan "Peotäis põrmu" ilmus samuti eesti keeles (2011). Lisaks on ta avaldanud novelle ja jutustusi.

Ivanov on pälvinud Kultuurkapitali preemia (2009), välisvene kirjanikele mõeldud Vene preemia (2009 ja 2010), Juri Dolgoruki fondi preemia (2009) ning olnud nomineeritud Vene Bookeril (2010).

Aastast 2013 Eesti Kirjanike Liidu liige.

Teoseid: "Hanumani teekond Lollandile", "Minu Taani onuke. Tuhk", "Peotäis põrmu". Andrei Ivanovi loomingut on avaldatud ajakirjades "Vikerkaar", "Tallinn", "Võšgorod", "Uued Pilved", "Novõi Žurnal" (New York) ja "Zvezda" (Peterburgi).

Samal teemal

23.00.2015
Indrek Hargla lahkus protestiks Eesti Kirjanike Liidust
14.03.2014
Riigikogulane: Eestis pole lihtsustatud korras Vene kodakondsuse saamise huvilisi
29.02.2014
Täpsustus
12.01.2013
Vaata, kes kandideerivad 2012. aasta kirjandusauhindadele!