Kommentaar

Kommentaar | Euroopa Liit jättis Ukraina abita (10)

Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond, 19. märts 2014, 19:18
Euroopa Liidu üheks väljakuulutatud eesmärgiks on olnud rahu säilitamine Euroopas. Vastavate minevikuteenete eest sai Euroopa Liit unikaalse maailmaorganisatsioonina 2012. aastal lausa Nobeli rahupreemia. Ent praegu Euroopa geograafilises südames puhkev sõjaline kriis sunnib küsima, kas see oli ära teenitud ning kas nüüd Euroopa Liidu ette seatud rahu ja julgeoleku kaitse eesmärk oli püstitatud arukalt.

Probleem algab sellest, et kui räägitakse Euroopa Liidu missioonist rahutagajana, unustatakse ära kaks asjaolu: esiteks see, et rahu tagamise vahendiks pidi olema eeskätt majandusliku koostöö ja vaba turumajanduse arendamine. Teiseks – silmas peeti rahu tagamist eeskätt kahe riigi, Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, kellest oli kahe sajandi jooksul (alates Napoleonist, aga ka varem) puhkenud enamik sõjalisi konflikte Euroopas. Nood eesmärgid Euroopa Liit täitis. Kui sõjad puhkesidki, siis mujal: Gruusias, Jugoslaavias.

Poolik idapartnerlus

Raske on öelda, millal täpselt, aga kõige hiljem seoses Nõukogude süsteemi kuulsusetu kokkuvarisemisega hakkas Euroopa Liit tasapisi põdema haigust, mida inimeste puhul nimetatakse mania grandiosa, st suurushullustus. Seda kihutas tagant Nõukogude ikkest vabanenud, kuid vaesunud riikide ja rahvaste imetlus ja mõistetav soov saavutada Euroopa Liidu majanduslik ja poliitiline heaolu.

Hakkasid välja kujunema euroopluse negatiivsed iseloomujooned: üleolek, messianism, bürokratism, enesekriitika puudumine ja kontrollimatu usk oma võimesse suunata kogu maailmajao arengut oma stereotüüpsete mallide järgi.

Meile tuli see kõik kasuks – olemuselt ja kultuurilt päriselt eurooplastena olime valmis erilise pingutuseta need mallid omaks võtma ja seega suhteliselt väikese vaevaga saama ka ise Euroopa Liidu osaks. Jätame kõrvale asjaolu, et EL läks lõhki hoopis teistmoodi – säästliku Põhja ja laristava Lõuna joont pidi.

Ent probleemid hakkasid ilmnema siis, kui Euroopa Liit hakkas tegelema täiesti uue ja tänini arusaamatu probleemiga: uute riikide forsseeritud integratsiooniga Euroopa Liitu. Kujunes välja nn idapartnerluspoliitika (varem ka naabruspoliitika): see on programmide, projektide ja juriidiliste normide kogum, millega Euroopa Liitu mittekuuluvaid riike ei kutsutud ega võetud Euroopa Liidu täisliikmeteks, kuid kellele pakuti mitmeid ELi eeliseid ja kellelt oodati teatavaid kohustusi nagu liikmesmaadeltki.

See tähendas juba olemuselt suhete teravnemist Venemaaga ja eeldas venelaste aktiivset vastutegutsemist.

Meenutame konflikti algust: Venemaa surus Ukrainat enda poolt kontrollitavasse tolliliitu. Euroopa Liit vastas sellele range ettepanekuga kirjutada kindlal kuupäeval (28. novembril) Vilniuses alla assotsiatsioonileppele. Ma ei tea motiive, aga fakt oli see, et vastu seina surutud Ukraina valitsus (oligarhid või kes tahes, aga ikkagi valitsus) sellele alla ei kirjutanud, misjärel Kiievis puhkesidki rahutused, mis on nüüd eskaleerunud praegusesse olukorda. Rahutuste motiiviks oli Euroopa Liidu ja demokraatia pooldajate protest, aga lõpuks ka tavainimeste viha Ukraina ladvikus istuvate varaste vastu.

EL jättis Ukraina üksi

Ja nüüd juhtus see, mis on minu arvates amoraalne isegi olupoliitika seisukohalt: Ukraina rahvas jäeti sisuliselt abita. Jutt pole sõjalisest abist (Euroopa Liit on rahumeelne organisatsioon), vaid reaalsest poliitilisest toetusest. Mis me räägime näiteks kas või majanduslike sanktsioonide rakendamisest süüdlaste vastu, kui isegi meie Eesti Gaasi suurosanik Saksamaal – E.ON – hoiatab Saksamaa liidukantslerit juba ainult selle mõttegi eest... Gaasitarned Venemaalt olevat tähtsamad.

Euroopa Liidult ei saa nõuda seda, mida ta ei suuda. Aga ka Euroopa Liit ei tohi lobiseda vastutustundetult. Ukraina suhtes olnuks võimalikud kaks varianti: kas ta rahule jätta ja lasta omapäi edasi areneda (mingu kas või Venemaa tolliliitu, kui tahab!) või siis integreerida see riik tõeliselt – seega siis garanteerides ka tema sõltumatuse Venemaast täie jõuga.

Aga mis tehtud, see tehtud. Venemaa käitumine ei õigusta meie tegevusetust. Ja sellepärast loodangi, et Euroopa Parlament ja kõik tema poolt moodustatav ei luba enam kunagi juhtuda poliitikal, mis viis praeguse olukorrani Ukrainas. See kriis ei jää kestma igavesti ja ukraina rahva usaldus tuleb ausalt tagasi võita ja aidata haavadel paraneda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee