Kommentaar

Roland Tõnisson | Kuidas Ukraina rahva viha kahel otsal leegitsema lõi (11)

Roland Tõnisson, teoloog, rahvusvaheliste suhete ja Euroopa uuringute magister, Helsinki, 14. märts 2014, 18:36
Foto: Andres Varustin
Istusin kord ammu koos ukrainlasega Kiievis einelauas. Toona võis Maidanil rahulikult kartulipirukaid manustada, kartmata, et pistetaks nuga ribide vahele ja küsitaks, kelle poolt oled.

„Mis teil seal Eestis tänapäeval toimub? Mis rahvas räägib?" küsis ta. Vastasin, et rahvale ei meeldi, kui president koos prouaga peavad turismitalu, mille kulud katab tegelikult riik, ning president saab seal ööbimise eest riigile arveid esitada.

Ukrainlane vaatas mulle mõistmatult otsa ning küsis üle: „Üks talu?" „Nojah," vastasin mina, „kas sellest küll ei ole?" Lauakaaslane purskus naerma, tõmbas kurku portsu Vana Tallinnat, ning läkastas mõnda aega naeruga segamini.

Raske on see Ukraina eluke

„Meie Janekuga (nüüdseks põgenenud presidendi hüüdnimi – R.T.) ei anna teda kuidagi võrrelda!" tõdes näost punane ukrainlane, ning rääkis pikalt kõigile teatud tõsiasjadest, kuidas Janukovitšite perekond on haaranud ohjad Ukraina poliitilises ja majanduselus, on andnud oma lähisugulaste juhtida panku ning riigiettevõtteid ja kurnab riiki oma kõikvõimalike vajaduste rahuldamisega – perekonna tarbeks ehitatud lossid, villad ja muud väljaminekud neelavad suure osa riigi maksutuludest.

Selles valguses tundub rahva eluolu eriti haletsusväärne: pedagoogid teevad oma klassiruumides remonti oma raha eest, kuulsad kaevurid saavad sandikopikaid, ning miilitsad, kes oma tööandjat kaitsevad, teenides ohtliku tööga vaid krosse, on jäetud ülepeakaela oma saatuse hooleks. Keskmine palk on Ukrainas võrreldes Eestiga umbes neli korda väiksem ning jääb alla antud näitajatele Venemaal, Valgevenes, Rumeenias, Bulgaarias ning ka Makedoonias. Samas hinnad jäävad praktiliselt Eestiga samasse klassi.

On arusaadav, et väga paljude ukrainlaste kannatus oli viidud viimse piirini, ning kui valitsus loobus läbirääkimistest Euroopa Liidu liikmelisuse asjus, kukkusid kokku inimeste lootused paremale elule. Rahva viha leidis spontaanse väljapääsu ning leegitses mitu kuud järjepanu. Ja nagu meedia meid teavitab, üritas inimvaenulik režiim seda pealinnas ja mujal lämmatada kõigi võimalike vahenditega. Valge Maja Washingtonis on olnud „vapustatud silmnähtavatest piinamisele osutavatest märkidest, mida on tekitatud" ühele protestiliidrile ja inimkonna valgustatud osa elab kaasa Ukraina valitseva režiimi toimepandud koleduste ohvritele.

Praegusel info ja sündmuste poolest rikkal ajal oleme juba hakanud unustama, et esimene katse tõugata poliitikaareenilt kurikuulsat Janekit oli kümme aastat tagasi. Toona ilmusid kui võluväel välja oranžid lindid ja nokamütsid, mis jõudsid kiirelt protestijateni. Pisiasjad. Ent on raske uskuda, et kümneid tuhandeid eristusmärke hakati spontaanselt valmistama suvalisel päeval, mil rahutused algasid, ning samal viisil jõuti need ka välgukiirusel laiali jagada üle terve riigi. Ei ole saladus, et riigikukutamine on kallis lõbu ja suur projekt, mis neelab palju raha. Seda teadsid jaapanlased, kui nad varustasid 1905. aastal, Venemaaga peetud sõja ajal algatatud mässu, et oma vaenlast lüüa sealt, kus seda ei oodata. Teadsid sakslased ja muud huvitatud isikud, kui nad toitsid aastaid tegevusetult Euroopas olesklenud Leninit ja tema kamraade. Teadsid ameeriklased, kui kukutasid neile ebameeldivaid poliitikuid Ameerika mandril, teati ka Moskvas kui toetati kõiki neid vormilt sotsialistlikke ja sisult hõimuliidritest liitlasi „kolmandas maailmas," kellele tehti parem pakkumine kui Washingtonist.

Poliitika, olgu siis sõnades või sõjas, vajab palju raha. Kohalikud rahvamassid võivad päeva, teise ja tüki kolmandatki mööda tänavaid ringi joosta, ent lõpuks hakkavad mängima oma osa nälg, väsimus ja vahendite puudus. Hiljuti avaldati uudis, mille kohaselt Eesti inimestel ei ole sääste, ning töötuks jäämise puhul ähvardaks neid nälg juba nädala-paari puhul. Kiiev kui linn ja inimkooslus ongi praegu püsinud inimeste peal, kes on teinud oma igapäevast tööd, sest muidu jääksid nad nälga. Võimalik, et Ukrainas riiki kukutanud inimesed on kõik lotovõitjad või õnnelikud pärijad, ent igatahes olevat Maidan kujutanud endast suurepäraselt toimivat varustuspunkti, kus käisid oma kõhutäit saamas ka asotsiaalid, kes olid toimuvaga ülimalt rahul. Ka osa kiievlaste arvates oli mässajate näol tegemist kinni makstud päevavarastega, kes elavad praegugi välja oma isiklikke ebaõnnestumisi või rahuldavad oma agressiivse loomuse vajadusi. Millega muidu seletada vastuseisu esimestel päevadel tekkinud märkimisväärseid kaotusi hästi varustatud eriüksuslaste seas.

Läänel oma huvid mängus

Kuigi riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson vastas mõni aeg tagasi venekeelse Aktuaalse Kaamera küsimusele, kui suures osas ja kuidas toetatakse Ukraina opositsiooni väljastpoolt, et tegemist on täielikult Ukraina sisepoliitilise küsimusega, teame nüüd, et kohe peale seda külastasid Kiievit Euroopa Liidu välispoliitikajuht Catherine Ashton, Euroopa Komisjoni volinik Štefan Füle, USA välisministri abi Victoria Nuland, ning mitme ELi liikmesriigi välisministrid. USA välisminister John Kerry ja Ukraina opositsiooniliidrid leppisid kokku konkreetsetes sammudes Ukraina sisekonflikti lahendamiseks. Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjörn Jaglandi ettepanekul moodustati komisjon Ukraina opositsiooni, võimude ja Euroopa Nõukogu peasekretäri esindajatega. Tegevusplaani kuulusid ka põhiseadusreform ja majanduspakett, ent Lääne partnerite raharull lubati vaid Ukraina uuele valitsusele ning tingimusel, et Ukraina opositsioon saab pärast reformi täieliku võimu.

Seega ei saa me rääkida Lääne neutraalsest, kõiki pooli rahuldavast ja omakasupüüdmatust abist kannatavale Ukraina rahvale. Janeku režiim pidi kaduma ning seda anti Läänest mõista üsna otsekoheselt. Seepärast ongi oluline luua riigikukutajatest kuvand kui vabadusvõitlejatest, kes võitlevad kurjuse impeeriumi koleidamate jõududega.

Me ei kuulnud uudiseid sellest, kuidas Lääne-Ukrainas peeti kinni buss Poola turistidega ning neid sunniti pärast peksmist ja paljaksröövimist hüüdma vabadusvõitlejatele meelepäraseid loosungeid. Me ei näinud kaadreid Kiievist, kus mässajad peksid jalgade ning naelu täistaotud kaigastega pikali löödud miilitsat. Me ei kuule uudiseid sellest, kuidas valitsusvastased peksid nende kätte sattunud riigiametnikke ning nende perekondi, kuidas nad kutsuvad üles maksma kätte oma kohust täitnud „Berkuti" võitlejate perekondadele – nad ei ole enam kuidagi kaitstud. Kindlasti on oma suur osa selles endise presidendi aastaid väldanud küünilisel valitsusmeetodil, ent ka viimastel nädalatel valitsusvägede võitlejate poolt toime pandud omakohtul nende kätte sattunud meeleavaldajate osas.

Poliitikas endiselt kummijoonlauad

Valitsusvastasele Dmitro Bulatovile tekitatud vigastused on loomulikult kuritegu ning taunitav. Ent sellest vapustatud, äärmiselt empaatilised Washingtoni Kerry ja Brüsseli leedi Ashton, kellel on kaugele arenenud õiglusetunne, ei vaeva end eriti sellega, et 1,3 miljonit kristlast on sunnitud lahkuma oma kodudest Süürias, Iraagis ning Egiptuses, et neist tuhanded on julmalt mõrvatud. Washingtoni inimsõbralikkus on selektiivne ning juhitud sellest, kas kaitstava ohvri kodumaal, kuhu oleks vaja mõningane ports demokraatiat importida, on loodusvarasid või muid huviobjekte, mida „pahade" eest on vaja kaitsta.

Naerame selle üle, kuidas hutude ja tutside vaheline genotsiid sai alguse mõne lehma karjatamiseõigusest, ent võitlus Ukraina pärast ei erine sisuliselt Aafrika hõimude lehmasõdadest. Washingtoni Valge Maja hõim ja Moskva Punase Väljaku suguharu jagavad karjamaid ja lüpsiveiste karju ning selles võitluses on mõlema osapoole demagoogiline sõnasõda üsna leebe vahend.

Nüüdseks on sellest ilmselt saamas relvastatud konflikt, sest Janek on Ukrainasse jätnud endast oma ülimalt rumala valitsemisega maha vaesuse, viha ja soovi kätte maksta. Euroopa Liit koos Washingtoniga testisid Putinit ning ta ei kõhelnud reageerida, sest Gruusias sai Euroopa tugevus juba järgi proovitud. Pealegi, elab Venemaal siiani arusaam, et Nikita Hrustšov, kes oli 1930ndail Ukrainas kohaliku kompartei sekretär, andis Krimmi, mis kuulus Vene Föderatsiooni koosseisu, Ukrainale lepitamaks tema seal korda saadetud kuritegusid. Seega on venelaste arvates tegu territooriumiga, mis on nendelt röövitud. Tatarlaste käest ei küsi juba ammu keegi midagi.

Stsenaarium töötab

Riigikukutajaid varustavad inimesed on, on olnud ja jäävad pragmaatikuteks. Riigikukutamine on projekt, mis peab hakkama kasu tooma ning kui ei ole oodata tulu, ei ole ettevõtmisel mõtet. Tsaari-Venemaa hävitanud bolševikke poputanud firmad said hiljem uuelt valitsuselt eelisõigusi – nagu näiteks üks tänapäevalgi tegutsev Saksa firma, mis varustas tervet Nõukogude Venemaad, sülle kukkunud uut hiigelturgu, elektrivõrgustikuga ning kõige selle juurde kuuluvaga. Mäletame ju pilte kooliajast, milles talupere uudistas laes põlevat „Iljitši lambikest." Märkimata jäi vaid nüanss, et lambike on pärit mädanevast kodanlikust riigist.

„Maailmas ei ole täna paika, kus võitlus demokraatliku ja euroopaliku tuleviku pärast oleks olulisem kui Ukrainas, USA ja EL seisavad selles võitluses ukraina rahva kõrval," sõnas USA välisminister Kerry. Ei ole ka ime, et Lääs sellest mängust nii huvitatud on, sest 45 miljonit Ukraina tootjat-tarbijat teevad oma tööga investorite kulutused peagi kuhjaga tasa.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee