Kommentaar

Ivo Rull | Kevadkoalitsiooni kahvatu rõivapuu (5)

Ivo Rull, suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja, 13. märts 2014 18:26
Foto: TAIRO LUTTER
Reformierakonna võimuvangerdus oli planeeritud kiire ja tõhusa kevadise aktsioonina. Kuid ilmselgelt alahindasid oravapartei tagatoa tehnoloogid konkurentide võimet nende skeemidele vastu astuda, kaasates selleks jõuliselt avalikkust.

Neljapäeva lõunaks, kui neid ridu kirjutan, on Reform välkvangerduse asemel sattunud lahtisesse ja mitmete ohtudega positsioonimängu.

Rõivas nagu Kaur Kender

Siim Kallas, kes pidi tulema Brüsselist oravate kasinat reitingut tõstma, tõmbas hoopiski oma koduskäiguga erakonna uue kriitikatule alla. Reformi ämbrite kollektsiooni lisandusid 100 miljoni garanteerimise ja perekondliku võimujagamise teemad.

Kallas ei leidnud taas kord kontakti Eesti meediaga, ta ei julgenud küsimusi tekitanud teemadel anda mitte ühtki pressikonverentsi. Isegi Brüsselisse lahkumisel lennujaama vipitsooni aediku tagant antud intervjuu osutus vormiliselt väga ebaõnnestunuks.

Taavi Rõivase peaministrikandidaadiks nimetamine on tekitanud avalikkuses analoogse emotsioonidetulva nagu mullu Reformierakonna mahitusel Kaur Kenderi määramine Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks. Hinnangud on nüüdki valdavalt kriitilised. Raske on mõista, kuidas kavatsevad oravad parlamendivalimisteni jäänud aastaga selle negativismilaine oma valimiseduks kombineerida.

Reformi tänavukevadine rõivamood on enam kui üllatav. Kas välja käidi oma võimalikest pretendentidest kõige pädevam? Ei, näiteks Jürgen Ligi teadmistepagas on ulatuslikum.

Kõige populaarsem? Ei, Urmas Paet kogus 2011. aastal Rõivasest ligi 4000 häält rohkem.

Kõige kogenum ministrina? Ei, nii Ligi, Paet kui ka Hanno Pevkur on olnud ministriametis kauem.

Kõige atraktiivsem? Võib-olla, jäädes küll siinkohal alla Keit Pentus-Rosimannusele.

Samas on Rõivasel teleajastul tõesti võrreldamatult paremad eeldused rahvale meeldida kui näiteks Kristen Michalil.

Kõige noorem? Jah, loodetavasti annab see talle lisaenergiat.

Paaniline hirm

Tegemist oli kollektiivse, kiire ja paanilisevõitu sammuga. Reformierakonna juhatuse hirme võib teatud piirini mõista. Veel kuu aega tagasi tunti end suhteliselt kindlalt ning Ansipi-Kallase diilis nähti garantid oma võimulejäämiseks ka pärast 2015. aastat.

Nüüd ühtäkki kadus üleöö sellest garantiist pool. Ühes sellega ka tunne, et võimule jäädakse niikuinii. Nüüd kammitseb neid teadmine, et kevadisest välkvangerdusest võib kujuneda pikaleveniv avantüür.

Üks peaministrikandidaadi kummalise valiku taust võib peituda ka Reformierakonna juhatuse tüüpilises otsustusmehhanismis. Ei tea seda vahetult, aga mitmed juhtivad oravad on meedias rääkinud, et nad langetavad tähtsaid personalipoliitikat puudutavaid otsuseid juhatuses konsensuslikult.

Saan sellest nii aru, et keegi, näiteks erakonna esimees, esitab juhatusele mingid ettepanekud. Siis ehk tekib juhatuse liikmetel küsimusi või koguni vastuväiteid. Misjärel enamus veenab kõhklejaid ja eriarvamusel olijaid seni, kuni nad enamuse arvamusega ühinevad.

See meetod aitab võib-olla hoida juhatuses üksmeelt, ent välistab sisulise hääletamise alternatiivide üle.

Rõivas maksab tänuvõlga

Pevkuri ja Rõivase kandidatuuri vahel aga oli Reformi juhatuses ühtäkki hääletus, milles viimane jäi peale vaid ühe häälega. Ent kui konsensuslikkust on juba pikemat aega praktiseeritud, võivad mõned juhatuse liikmed ootamatusse valikuolukorda sattudes kujundada oma eelistuse lähtuvalt emotsioonidest.

Taavi Rõivas on üllatuslikult peaministriks saamise korral kellelegi väga palju tänu võlgu. Millega maksab ta Stenbocki tegelike mehitajate vaeva?

Reformierakonna peaministrikandidaat on isegi nende kõige lojaalsematele valijatele märk, et oravapartei tipus on asjad korrast ära. Enam ei saa kindel olla ja pole põhjust uhkust tunda.