(MATI HIIS)

Kuigi eestlased on elanud Läänemere kallastel 5000 aastat, on meie kirjakeel veel suhteliselt nooruke. Aga ehkki meid on vähe, on meil ikkagi oma emakeelne teadus ning kõrgharidus, mida pole nii mõnelgi meist märksa suuremal rahval. Siiski näivad mõned, eriti just meie noored, oma emakeelt just nagu pisut häbenevat, võimalikult palju püütakse inglise keelt kasutada.

Ent äkki on meil põhjust ka pisut uhkust tunda? Vähesed teavad, et eesti keel on mänginud oma rolli koguni Euroopa ajaloo pöördepunktidel. Teatavasti on sõdades suur tähtsus luurel, et teada saada, mida vaenlane teeb ja mida plaanib. Aga samuti sellel, et hoida omaenda sõjasaladusi. Sakslased leiutasid Teise maailmasõja eel ülikeerulise Enigma koodi, mida pidasid vaenlastele kättesaamatuks. See neid ei päästnud, sest inglastel õnnestus kood siiski lahti murda, ja sellest oli liitlastel sõjas märkimisväärselt kasu. Ameeriklased läksid teist teed. Kui puhkes sõda, saadeti mitu tuhat mobiliseeritud navaho suguharu noort meest sõjalaevastikku, kus neid õpetati radistideks. Kui navaho radistid rääkisid omavahel oma emakeeles, ei saanud mitte ükski jaapani pealtkuulaja sellest mõhkugi aru. Jänkide salapärase koodi kallal murdsid pead Jaapani parimad spetsialistid, kuid täiesti tulutult.

Aga mis puutub siia eesti keel? Barclay de Tolly elulugu lugedes sattusin huvitavale faktile. Ka Napoleoni sõdades oli luurel suur tähtsus. Pärast suure armee hävimist tungisid Vene väed Lääne-Euroopasse. Päevakäsud, korraldused ja ettekanded läkitati sel ajal ratsakulleritega kirjalikult. Kasakad varitsesid prantslaste kullereid, kuid ega prantslasedki võlgu jäänud. Nemad püüdsid vene virgatseid. Prantsuse keelt oskasid neil aegadel pea kogu Euroopa aadelkond ning haritlased, kirjade lugemisega polnud probleemi. Prantslaste hulgas leidus ka vene keele oskajaid, kuigi märksa vähem.
Siis leidsid mõned Vene poole ohvitserid huvitava võtte. Teatavasti oli Vene riigi ohvitserkonnas ebaproportsionaalselt suur arv Balti aadlikke. Parimatel aegadel ulatus kindralkonnas baltisaksa kindralite arv lausa kolmandikuni. Madalamaid ohvitsere veel peale selle. Aga iga korralik parun oli lapsepõlves kodumõisas ka kohalike talupoegade keelega tutvunud, selle ära õppinud. Siis tuligi huvitav idee – kirjutame kirjad hoopis eesti keeles! Juhul, kui selline kiri prantslaste luure kätte sattus, olid viimased pigis mis pigis. Mitte midagi ei saa aru!

Seega on ka eesti keelel olnud mingi väike osake Napoleoni purustamisel ja Euroopa ajaloo kujundamisel.

Jaga artiklit

5 kommentaari

T
to Kahtleja  /   01:29, 15. märts 2014
Aga palun. Professor Rein Helme. "Barclay de Tolly" . Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2006
K
Kahtleja  /   20:35, 14. märts 2014
Seda oli huvitav teada saada, et niimoodi juhtus. On see ikka fakt?

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis