Kommentaar

Nasta Pino | Võitlus trooni pärast, meil ja mujal (17)

Nasta Pino, põlvest põlve Eesti elanik, 10. märts 2014 20:39
Foto: Andres Varustin
Poeg Madis küsis ema Mare käest: „Kuule, kas Eesti on kuningriik?"

Üks teine poeg küsis: „Kas Eesti on perefirma?"

„Jätame selle homseks, see on poliitika, aga täna on naistepäev. Poliitika võib ka homme ette võtta," püüdsin rahulikku pidupäeva edasi pidada. Aga poeg ei leppinud.

„Pole see mingi poliitika. See on elu. Eesti elu."

Millest eile, täna ja homme Eesti kodudes on räägitud ja räägitakse? Ei tea, aga aimata võib.

Kas isa või tütar?

Isa ja tütar jagavad, kumb esimesena troonile istub. Lapselapsed peavad oma järjekorda ootama. Küsimus on ainult selles, kes enne, kes pärast. Kalev tuli koju, eesti põlve uueks looma, eesti rahval' õnne tooma. Vahepealsetel aastatel on vägilane oma tugeval turjal lauakoormat läbi Peipsi tassinud, Soome sepaga kakelnud, sortsidega võidelnud. See viimane võitlus kestab, sortsid ei anna kangelasele rahu.

Aga rahvas? Mis rahvas? Toosama eesti rahvas, kes õnnetoojat ootas.

Mis temast? Kas mõni ikka veel usub, et ka rahva käest peab midagi küsima?

Lennart Meri uskus, et Eestile on kombeks üks president korraga. Ajad muutuvad ja meil on juba tükike aega kaks peaministrit korraga. Vana pole veel läinud ega ole väga täpselt teadagi, kas üldse läheb, aga uus juba jagab ja valitseb. Erakordse endastmõistetavusega. Jagab kohti. Oskused pole olulised, lojaalsus loeb. Las kingsepp hakkab juhtima põllumajandust ja rätsep tervishoidu. Peaasi, et oleksid omad, võõrast verd ei tohi sisse lasta. Saapaid parandada võib ju näiteks keemiadoktor ja rõivaid õmmelda meditsiiniprofessor. See asi annab korraldada, elukestev ümberõpe ju käib.

Siiski, väga kindel ei saa sisemaises toolide jaotamise kiiruses keegi olla, sest välispoliitikas on kuumaks läinud. 28. veebruari Eesti Päevalehes on ära trükitud meie lugupeetud (praegu veel) välisministri Urmas Paeti arvamus: „Ukraina ühiskond on katki ja ärevuses. Seda ohustavad inimeste pettumus ja usalduse nappus poliitilise võimu suhtes, korruptsioon, riigi majanduslik nõrkus ja pinged riigi erinevates piirkondades, ennekõike Krimmis."

Niisiis, Paet tunnistab meist palju suurema ja keerulisema Ukraina riigi sisepoliitilist nõrkust. Juba paari päeva pärast asusid kõik poliitikud avaramalt arutlema. Vaenlane on väljapool ja kõik põhjused seal. Kas ainult?

Millest Kiievi rahutused algasid? Sisepoliitikast. Venemaa sekkumist veel ei olnud. Krimmis elati tavalist elu. Kiievi elanikud tulid tänavatele protestima oma Janukovõtši vastu, oma riigi valitsuse hoolimatuse, ülbuse, ükskõiksuse, oma rahva vaesusesse lükkamise vastu. Mingil hetkel sai tollelsamal rahval mõõt täis, nad ei talunud enam korruptante ega rahva raha enda taskusse toppijaid riiki juhtimas.

Hukkunuid ei too ükski vägi tagasi, aga mis tahes rahvusest Ukraina kodanikud ise peavad oma rüüstetöö tagajärjed likvideerima, ise oma probleemid lahendama, ise õiged juhid oma riigi etteotsa valima. Ükski võõras ei saa seda teha. Aidata saab, aga nende eest otsustada ei saa ega tohigi, nad on iseseisev riik ja tahavad selleks jääda. Ei olnud omal ajal grusiinidel Eesti poliitikute hasartsest sekkumisest abi, võimule upitatud president ei vedanud välja. Ka Ukraina eelmine pandi eestlaste kiiduavalduste saatel paika. Ei sobinud ukrainlastele.

Poleks vist vaja nii valjusti kireda, aga kindlasti on vajalik ja õige kõik, mida Eesti valitsus ja eriti muu maailm praegu Ukraina aitamiseks teeb. Kuid üks väike asi on meil siin sihilikult unustatud või otsustatud sellest lihtviisil mööda vaadata. Kas selleks, et keema läinud sisepoliitikalt tähelepanu kõrvale juhtida? Oma kodumaa probleemide asemel tuleb ju tormata teiste probleeme lahendama. Õpetama ja korda looma. Eestlased esimestena, nagu alati. Tegema kõike seda, mida oma riigi ja rahva heaks on liiga vähe või üldse mitte tehtud.

Kas tasub hirmutada?

Kui lubate meelde tuletada, siis on eestlasi korduvalt nimetatud ülearu kannatlikeks, vahel lausa lammasteks. Me ise oleme niisuguseid sõnu käibesse lasknud. Ja ikka ja jälle ära kannatanud kõik kärpimised, hinnatõusud, enam-vähem tasuta töötamise, pisikeste pensionide tulumaksustamise, rahva arvamust mitte millekski pidamise.

Meie ei ole suures summas tänavatele tulnud lõhkuma ja üksteise pihta kive pilduma. Temperament on põhjamaine ja kannatlikkus pikk. Tuletagem meelde Islandi protestijaid, nad lihtsalt seisid vaikides oma parlamendi ees. Seisid päevi. Ja said oma tahtmise. Meie protest on piirdunud mõne julge kriitilise seisukohavõtuga trükisõnas ja raadios. Neid pole arvesse võetud, pole ehk peetud lugemise ja kuulamise väärsekski. Tasased kodanikud, nagu me oleme, kannatasime ära. Kannatame lõputult.

Hoogu kogub hirmutamine. See, mis juhtus Ukrainas, võib juhtuda ka meil. Juba liiga väsimatult (ja mõtlematult) kordub see hoiatus. Mis mõttes võib juhtuda ka meil? Kas samadel põhjustel nagu Maidanil? Kelle vaigistamiseks siia rahulikule Eestimaale nii kibekiiresti elukutselisi võõrvägedest kaitsjaid vaja läheks? Mõningase mõnuga käib see hirmutamine. Minna saab ainult halvemaks. Kas tõesti?

Kõige selle taustal mõjub rahustavalt Ukraina käsitlus 6. märtsi Eesti Ekspressis. Tasub läbi lugeda kirjanik Andrei Hvostovi argumenteeritud ja teadmisi jagav arutlus. Isikupärase vaimukuse ja talle igiomase tarkusega võtab teema kokku vana hea Endel Lippmaa.
Võib-olla tasuks ka teistel hoogu taltsutada ja katkestada (lõpetada ju ei saa?) inimeste hasartne hirmutamine.