Elu

Teater pommivarjendis: "Oli tunne, et koolis õpitu on tõesti elu ise!" 

Urmas Vahe, 10. märts 2014, 07:00
TEATER KESET PUBLIKUT: Karusnahkades Nelli (Katrin Valkna) arvab, et pommide all on kõik võrdsed – nii kergete elukommetega naised kui ka pühamehed. STANISLAV MOSHKOV
Märtsipommitamise õudused elustusid Toompea katakombides

Musumäe ja Toompea alune on täis katakombe. Praegu tehakse sinna ekskursioone, 70 aasta eest oli neil peaaegu inimpaksustel paekivimüüridel hoopis teine eesmärk: need olid elupäästjad, täpsemalt öeldes varjendid. Nendena elustusid katakombid ka eilse Tallinna totaalse pommitamise 70. aastapäeva mälestuseks teatrietenduse "Punane hukk" lava ja saalina.

Mälestusmärki saab püstitada mitmeti. Ka etendus "Punane hukk" on mälestusmärk, mis on mõeldud inimeste mälu või tundeid äratama. Näitlejate loodud.

70 aasta eest toimunu sündis ka eile Kiek in de Köki muuseumi all ja kordub tänagi. See on Ajateatri (varem tuntud Pärimusteatrina) unenägu kohutavast ööst, mis vastab tegelikult reaalsusele üsna täpselt. "Punane hukk" on loodud vaid kaheks päevaks, et siis ununeda nagu kogu kohutav öögi.

Võikaimad hetked elustuvad taas

"Punast hukku" on nimetatud osalusteatriks. Tõsi, enam lähemale teater pealtvaatajale tulla ei saa: istub meist igaühe kõrval, kui vaja, siis süleski. Meid on kokku umbes 40, sest suurt rohkem pommivarjend vastu ei võtnudki.

Dialoog on nii räige, kui ta keset pommisadu ja -plahvatusi olla saab. Või keset surma.

Väikest leevendust toob ainult diktori tekst linnapea Artur Terrase korraldusest, kes on pealinnast välja saatnud kõik lapsed, kuniks nad 17aastaseks saavad, samuti nende emad, kui neil pole teenistuskohta Tallinnas.

Samuti peavad lahkuma kõik töövõimetud ja vanad. Tõsi – esialgu on evakueerumine vabatahtlik.

Aga tavainimesel pole kuhugi lahkuda. Tema peab jääma. Kuigi taevast tulev oht suureneb iga päevaga.

Rahvast on varjendisse kogunenud siit nurgast ja sealt nurgast. On vanureid, kes pole kuhugi läinud või kel pole minna.

Tuleb kohe-kohe sünnitama hakkavaid naisi, kes ei tohtinuks pealinna lähedalgi olla. Varjendis on istumisaluse leidnud ka värskelt rindelt tulnud sõjamehed, jumalamehed, näitlejad, lõbutüdrukud, ettekuulutajad ja lapsed – kõik otsimas oma kohta päikese all.

Näidendi ja pommitamise lõpuks on elus kõik, keda saatus soosis. Kuid on võimalik leida ka kümnete viisi söestunud laipu.

"Teadsin vaid jutte. Nüüd ka tegelikkust."

Sama kirju nagu oli varjendist kindlust otsiv seltskond, oli ka näidendit vaatama tulnud vaatajad. Oli alles koolieas lapsi, kellele situatsioon ei öelnud suurt midagi. Oli keskealisi inimesi ja oli vanemaidki.

Oma 10aastase tütre Lisettiga "Punasele hukule" tulnud 39aastane Leelo Lehiste sattus etendusele päris juhuslikult. Tema oli tüdrukuga tulnud hoopis südalinna jalutama, kui korraga oldigi mäealuste väravate taga.

"Minu jaoks ei olnud see vanade mälestuste äratamine, olen selleks veel liiga noor. Ka meie suguvõsas on viimase ränga sõjaga nii hästi läinud, et see ei ole meid eriti puudutanud: pole keegi lahingus langenud, küüditatud ja ka sellest pommitamisest oleme teadupärast kriimuta pääsenud."

Küll aga on mõlemad juba lahkunud vanaemad rääkinud tallegi pisaraid kokku hoidmata, mis elu sakslaste ajal ja venelaste lennukite all tegelikult toimus.

"Kui ühelgi õhtul ei saanud rahulikult magama minna ja kõrvus kajas see õudne õhutõrjesireen. Mingi märk oli ka meie ajalootunnil, kui õpetaja võttis Tallinna pommitamised läbi tund-tunnilt ja päev-päevalt. Teatris oli tunne, et koolis õpitu on tõesti elu ise! Teadsin seni vaid juttusid. Nüüd tean ka tegelikkust," hindab 39aastane naine.

Samal teemal

14. aprill 2017, 16:55
FOTOD | Pikeeriva pommitaja saatus: Narva all hukkunud noored lendurid said lõpuks koju

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee