Kommentaar

Hardo Aasmäe | Valitsuse vahetus: kutsuge A- rühm! (11)

Hardo Aasmäe, majandusgeograaf, 9. märts 2014 19:00
Foto: Andres Varustin
Maailma teleekraanidel on üsna tuntud põnevusseriaal „A-rühm". Filmis tuleb eriüksus appi, kui igapäevased tegijad enam kurjamitest jagu ei saa. Mõistagi saavad A-rühmlased oma ülesandega hakkama tänu leidlikkusele, heale väljaõppele, kogemusele ja aatelisusele.

Peale valitsuse pole Eestis kellelegi saladuseks, et elame seisakuajas. Kasv on kinni jäänud ja oleme tagasilanguse teel. Pooled ministrid ei saa oma tööülesannetega ilmselgelt hakkama. Tänaseks on Eestis kümmekond eluvaldkonda, mis tahavad põhimõttelisi uuendusi. Alates rahandusest ja pangandusest, lõpetades usueluga. Tüüpilise riigiparteina ei ole Reformierakond suuteline asja tõsiselt võtma. Vahetada erakonnasisese paleepöörde tulemusel peaministri kohal Ansip Kallasega ei anna mingeid arvestatavaid tulemusi. Uue valitsuse ümber toimuvad läbirääkimised meenutavad lehmakauplemist konnatiigis. Seejuures pole eriti oluline, kes on teine erakond valitsuses.

Vähese konkurentsivõimega kurgid

Allakäigu põhjus on Reformierakonna iganenud ideoloogias. Seejuures on riigivalitsemise kõige suurem vaimne mahajäämus just Reformierakonna trumpalal – rahanduses ja majanduses. Möödas on ajastu, kui edu majanduse edendamisel toob kujutelm õhukesest riigist, mille roll seisneb vaid soodsa ettevõtluskeskkonna loomises. Pole valitsuse asi, kas selles keskkonnas toimivast iseeneslikkusest sünnib ühiskonnale kasu või kahju. Riik peab vaid makse koguma ja nüristunult igas olukorras eelarvet tasakaalus hoidma. See on üleminekuaja ideoloogia, mille Reformierakond on põlistanud. Eesti oleks justkui igavene teismeline.

Kui viia Reformierakonna ideoloogia kurgikasvataja kasvuhoonesse, siis tuleks saagikuse suurendamiseks anda aina lisa valguses, soojuses, niiskuses ja väetises. Kurgitaimi pole hooldada vaja. Kui ühel päeval selgub, et umbrohi paneb kurgid kiduma, siis süüdistatakse kurke väheses konkurentsivõimes. Seepärast tuleks kurgid takjatele, ohakatele või nõgestele ära erastada.

Selline iganenud valitsemiskäsitlus jätab valitsuse hätta iga vähegi tõsisema arendusülesandega ja annab äraspidise tulemuse. Elektrituru avanemiseks on kulutatud 400 miljonit eurot. Tulemus – Põhjamaade kõige vaesem riik maksab Põhjamaade kõige kõrgemat elektri hinda. Seda olukorras, kus meil endal on elektritootmise toore ja võimsused olemas.

Rahvusvaheline ettevõtlus tuleb siia vaid madalate palkade pärast. Seega töötab kodanikke lõikav vikat kahe teraga: meil on „võimalus" maksta kalli elektri eest ja kohustus taluda madalaid palku, et töökohad üldse säiliksid. See on sama hea, kui oma kodu renoveerimise eesmärgiks oleks hoone soojapidavuse vähendamine, mis tagaks kõrgemad küttearved ja värskema õhu. Valitsus juba kurtiski, et majanduskasvu on pärssinud soe talv ja väiksemad küttekulud!?

Eesti Energial on veel mõni suur arendusäpardus. Auvere õlitehas, Utah', Jordaania ja Maroko „põlevkiviseiklused". Kulunud on sadu miljoneid eurosid, kuid tulemuseks on Eesti Energia kiiresti kasvavad võlad, majandusseisu halvenemine ja veeremine maksujõuetuse poole.

Sisu on asendumas vormiga

Rail Balticat kavandatakse nagu Sotši olümpiamänge: raha ei loeta, loodust laastatakse ja eraomandist sõidetakse üle.

Elroni uute rongidega ei saada ilmselgelt hakkama. Asjakohaselt väljendas reformierakondlikku igandmõtteviisi oma võluvas eheduses riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas, väites, et Elronile tuleb algatuseks anda aega atra seada. Paraku ei pannud ta tähele, et rongide käikulaskmine ei ole kündmise, vaid lõikuse aeg. Künniks ja külviks oli Elronil aega aastaid. Seada atra lõikuse ajal − võtab õlgu kehitama.
Nüüd tuleb olla tähelepanelik. Ilmselt tuleb Reformierakond varsti välja mõttega, et riik on halb peremees. See pole tõsi. Eesti riik võib olla halb peremees, sest Reformierakonna loodud riik on halb ja raiskav peremees. Ministeeriumid tegelevad üha vähem asja sisuga. Liiga palju loodetakse õiguslikule regulatsioonile. Paraku tegelevad juristid eelkõige valitsemise õigusliku vormiga. Nii asendub meil sisu tasahilju vormiga.

Asjatundjaid valitsemises jääb aina vähemaks. Ametnikkonna politiseerimine on viinud selle dekvalifitseerumisele ja bürokratiseerumisele. Sama häda on tabanud suuri riigiettevõtteid. Asjatundjate puudusel on seal läbikukkumised paratamatud.

Võta üks ja viska teist

Nüüd küsib lugeja, miks loo autor on tähelepanuta jätnud IRLi. Põhjus on lihtne. IRL on kriisi süvenemist vaadanud pealt sama abitult nagu Reformierakondki. Kallase peaministriks toomise asemel on nad pakkunud tuleviku poliitravitsejaks naispeaministrit!? Opositsioonis olevatel riigiparteidel pole samuti midagi uut pakkuda. Keskerakond uneleb Tallinna tasuta ühistranspordis, samas on linna areng seiskunud. Sotside ideestik on üldse valdavalt rahvusvaheline import.

Käesolev stagnatsioon on viinud meid justkui tagasi perestroika aega, kui võimulolev riigipartei püüab juhtfiguuride vahetusega oma valitsevat seisundit päästa. Ühiskond võib need askeldused juba tähelepanuta jätta, sest tänaste riigiparteide ringtants ei too meid enam kriisist välja. Täna on mõistlik peaministriks kutsuda võimekaid inimesi väljastpoolt riigiparteisid. Näiteks Alar Karis, Jaan Männik või Indrek Tarand. Nimekiri sobivatest inimestest on mõistagi pikem. Pole oluline, et nad sarnaselt Kallasega ei kandideerinud viimastel riigikogu valimistel. Kui uusi inimesi ei kutsuta praegu olukorda päästma, siis loodetavasti teeb seda rahvas 2015. aasta riigikogu valimistel.