Jooksmine on minu jaoks läbi aegade see kõige olulisem spordiala olnud. Umbes seitse aastat tagasi, mil sellele spordialale järjest rohkem aega hakkasin pühendama, olen jooksnud minimaalselt kolm, keskmiselt neli, kuid aktiivsematel perioodidel ka kuus korda nädalas.

Minu jaoks on nii: jooksmine = õnnehormoon. Viimast saab, muide, ka šokolaadist, kuid jooksmine on vajaliku doosi kättesaamiseks kindlasti tervislikum variant.

Seega olin päris masendunud, kui kummaline vigastus mu jooksmisele mõneks ajaks kriipsu peale tõmbas.

Salapärane valu kannas

Olin endale äsja soetanud uue kvaliteetse paari jooksutosse. Selleks, et leida see õige paar, veetsin tunnikese spordipoes, kus mulle tehti jalaanalüüs ning kus spetsialisti vilunud silm mu kõnni- ja jooksustiili üle vaatas.

Olin kuus aastat jooksnud sama firma jalatsitega, kuid seekord tulid spordipoest kaasa senisest erinevat marki tossud.

Nagu ikka, lasin jalgadel uute sõpradega veidi aega harjuda ning kohe väga pikki ringe ette ei võtnud. Esimesed poolteist nädalat sujusidki kenasti, kuid siis hakkas miski vasaku kanna all ning pahkluu välisküljel valu tegema.

Peagi levis valu ka kannast ülespoole ning jalg läks isegi kergelt paiste. Kui treeningu esimesed paarkümmend minutit olid veel enamvähem talutavad, siis pärast poolt tundi sörkimist pani valu mind juba tõsiselt proovile.

Füsioterapeudist sõbranna, kellelt kaugjuhtimise teel nõu küsisin, pakkus, et asi võib olla selles, et jooksen liiga kõval pinnasel.

Võib-olla jooksen liiga palju? Äkki ei ole jooksuasend ei ole päris õige? Jah, mul kipuvad varbad joostes veidi sissepoole vaatama.

Kõik need põhjused võisid põhimõtteliselt mu valu tekitajateks olla. Kõige targem tegu oli anda jalale trennist puhkust, seda mudida ja masseerida ning teha läbi üks ibuprofeenikuur.

Maraton, mida ma ei jooksnud

Valusa südamega vaatasin pealt, kuidas kadus käest võimalus joosta San Francisco maraton, kus osalema pidin.

Sõbrale raja ääres kaasa elades tundsin tema ja tuhandete teiste maratoonarite üle südamest rõõmu, kuid kes korra rajal olnud, teab, et raja ääres olla on ikka teine tunne kui raja kõrval...

Ootasin ja ootasin paranemise märke. Pärast mõnda aega puhkamist viskasin oma uue ilusa tossupaari siiski varba otsa ja üritasin, kuid tulin peagi pettunult koju tagasi.

Müstiline "paranemine"

Nii läks nädalaid, kuni ükskord sattusin vestlema kellegagi, kelle sarnane "vigastus" oli tekkinud jooksujalatsitest. Kui rääkisin, et valu on kanna all ning pahkluu taga- ja välisküljel, soovitas ta mul võrrelda uute ja vanade tossude kanna kõrgust.

Bingo!

Vanade tossude kannaosa oli umbes poolteist sentimeetrit kõrgem kui uutel. Ning nähtavasti meeldib minu kannale tugev toetus. Hämmastav, aga kui umbes nädala pärast vanad head päevinäinud Asicsid jalga tõmbasin ning ilma suuremate lootusteta sörkimist alustasin, oli valu peaaegu et kadunud.

Veel mõne aja pärast jooksin nagu vanasti. Uue paariga spordipoodi tagasi kõndides ja oma muret kurtes sain teada, et see pole tegelikult üldse harv probleem ning mu tossupaar vahetati teiste vastu välja.

Suurepärane teenindus! Uue paari valikul jäin seekord ikka oma pikaaegse armastuse Asicsi juurde.

Vana arm...

Seda, et treeningjalatsite tähtsust ei tohi alahinnata, on palju rõhutatud. Kuid nagu näha, on ka kvaliteetsel ja kvaliteetsel jalanõul vahe sees. Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele ning vale valik võib halvemal juhul viia vigastuste tekkeni.

Kuigi uute asjade proovimine võib olla põnev ja värskendav, olen aru saanud, et kui mulle miski sobib, siis jään pigem vana ja järgiproovitu juurde.

Jaga artiklit

2 kommentaari

C
Cac  /   15:31, 21. märts 2014
Päris kindlasti ei sobi minimalistlikud jooksujalatsid kõigile ja mahuka-raske jooksutereeningu läbiviimiseks üldse nendele, kes nendega enne pikalt ja pidevalt harjunud pole. Tänapäeva inimese jalg pole juba ammu enam see, mis ta oli ürginimesel, kes paljajalu "elas" - see on üks elementaarne asi, millest võiks aru saada. Sa võid ju isegi paar aastat harjutada paljajalu jooksu ega see ei pööra inimese jalalaba arengut/taandarengut tuhandete aastate võrra tagasi.
Ehk igasugused moesuunad, mida pealegi toetavad erinevad ärideed ja müügistrateegiad, pole küll need mingid viimase astme tõe pähe võetavd nähtused. Minimalistliku jalatsiga võib ju jalale anda teistsugust koormust ja läbi selle mõõdukuse piires jalalaba mingit funktsiooni tugevdada, aga mingit tavalise jooksujalanõu asendajat vähegi kõvemal tasemel jooksuteeningus nendest vaevalt, et tuleb (pikas perspektiivis)
N
niii!  /   20:34, 10. märts 2014
Soojalt soovitan vibram five fingers jalatseid. Inimjalg ei ole mõeldud tossudega jooksmiseks

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis