Poliitiline, territoriaalne ja sõjaväeline vastasseis Ukrainas asuvad praegu rahvusvahelise julgeoleku kiirteel. Eesti poliitiline iseseisvus on võrreldav manöövriveduriga selle tee ääres.
Me ei ole marginaal, kuid meil pole maakera paigalt nihutamiseks mitut väga olulist hooba. Me ei ole tuumariik, meil ei ole ÜROs vetoõigust, me ei dikteeri ühegi toorme hinda ja meil on pooleli mitu rahvusvahelist projekti, mida saab jätkata ainult mitmepoolselt. Need on Rail Baltic ning maagaasi transport koos tema ümbertöötamisega läbi Soome lahe, mõlemad alles algfaasis. Meil on rahvusvahelisi kaitsealaseid kohustusi ja seisab ees piirijoone lepingu menetlemine piki praegust kontrolljoont Eesti Vabariigi ning Vene Föderatsiooni vahel.
Me siiski vajame piirilepingut
Küsimata sellest, kas meil on piisavalt manöövrivedureidki, on juba tõstetud üles mitu kiirtee-ülesannet. Sõnastaksin need järgmiselt. Kas Andrus Ansip oleks pidanud lükkama oma tagasiastumisotsuse edasi kuni Ukraina kriisi lõpuni? Kas Eesti peaks piirijoone lepingu menetlemise külmutama juba praegu? Missugune peaks olema Eesti Ukraina-poliitika juhul, kui see nõuab meilt osakut rahvusvahelises majandusabis?
Me ei jõua esimest küsimust enam üldrahvalikult arutada, sest esiteks ei saa Andrus Ansip oma otsust pöörata tagasi ainuisikuliselt ja teiseks me ei tea, kui kaua Ukraina kriis kestab. Vene Föderatsioon on saavutanud kaks eesmärki: Ukraina on ebastabiilne ning teda saab stabiliseerida ainult niisuguste rahvusvaheliste vahenditega, mis peavad olema mõjukamad kui üksikud diplomaatilised vahendajad ilma alalise esinduseta. Riigikogu korralised valimised jõuavad kätte kiiremini kui Ukraina stabiliseerub. Veel kiiremini tuleks valitsust remontida niipea, kui keegi senistest ministritest osutub valituks Euroopa Parlamenti, s.t juba mõne kuu pärast. Praegust meeskonda ei oleks Andrus Ansipil siis enam ühelgi juhul – või kas tõesti otsustavad Euroopa Parlamenti valitud ministrid nagu üks mees, et nad sinna ei lähe, sest Ukraina vajab neid siin rohkem?
Seetõttu ma arvan, et Andrus Ansip ei pea oma otsust ümber vaatama. Piirijoone lepingu menetlemist saab katkestada igal ajal kuni ratifitseerimiskirjade vahetamiseni, kuid seda põhjendusega, mis on rahvusvaheliselt arusaadav. Vene Föderatsioon tahaks väga, et ka Eesti-Vene suhted oleksid mitte bi-, vaid multilateraalsed, nii et meil tuleb küsida ennekõike endalt: kas meil on küllalt jõudu hoida need suhted rangelt bilateraalsetena. Ma kahtlen selles, välja arvatud üks punkt, nimelt kui me oleme teinud kõik, mis võimalik, et kontroll piirijoonel vajaliku korra üle oleks mõlemalt poolt rangelt tasakaalustatud. Ma ei mõtle Eesti poolt, vaid seda, et Eesti Vabariigil on õigus nõuda tasakaalustatud korda ka Vene poolel, kui mitte teisiti, siis kas või nende rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, kuhu kas kuulub Eesti üksi või kuuluvad mõlemad riigid. Paraku on niisuguse õiguse eelduseks piirijoonelepingu ratifikatsioon, sellest loobumine ei suurenda meie julgeolekut, sest siis puudub tähis, mille ületamisest algab uus okupatsioon. Sellise tähise annab üksnes piirijooneleping.
Kahtlemata muutub olukord seejärel, kui Ukraina ja Venemaa vahel on puhkenud lahtine sõda, kuid see ei tähenda, et Euroopa Liit poleks huvitatud fikseeritud idapiirist. Vastupidi, Euroopa Liit ei taha, et Vene Föderatsioon süüdistaks teda Venemaa okupeerimises, mis algaks Vene Föderatsiooni võimukandjate meelest otsekohe, kui Euroopa Liidu liikmesriigi kaitseväelane astub üle praeguse kontrolljoone või kui rahvusvahelised rahuvalvejõud sisenevad Venemaa territooriumile ilma sellekohase loata. Me jääme mitme tule vahele, kui meie piirijoonelepingu ratifitseerimist ei alustagi, aga Saksamaa Liitvabariik muutub Ukraina ja Venemaa vahel peamiseks rahutagajaks.
Ukraina-poliitika vektorid
Eesti Ukraina-poliitika peab arvestama nelja vektorit. Üks on Musta mere strateegiline asend, sest kaugemas perspektiivis peaks see olema Euroopa Liidu sisemeri. Teine vektor seob Musta mere läänekalda riike Ukrainast Rumeeniani. Kolmas vektor seob Musta mere Läänemerega ja neljanda vektori moodustab Venemaa sisepoliitiliste jõudude vahekord.
Jätan siin kõrvale küsimuse, kui suur on Ukrainas korruptsioon, sest pole eestlaste võimuses seda uurida. Ei ole Venemaal õigust sekkuda Eesti Vabariigi siseasjadesse ning vastupidi. Kuid üldmobilisatsioon Ukrainas ei saa olla rutiinne väljaminek ja Vene Föderatsiooni relvajõudude koondamine Ukraina lähedusse maksab samuti raha, mis pole korralises riigieelarves ette nähtud. Mitte ükski Euroopa ega muu maailma riik ega rahvusvaheline organisatsioon pole suuteline välja panema sellist summat, mis kataks sõjapurustused ühes riigis tervikuna ja teises riigis osaliselt.
Ainuke mõistlik idee, mida ma meedias kohanud olen, on Krimmi poolsaare demilitariseerimine, mis kahjuks ei saa olla isoleeritud ettevõtmine. Ukrainat Krimmi militariseeritus ei kaitsnud.
Kommentaarid