Foto: TAIRO LUTTER
Mart Helme, suursaadik 4. märts 2014 17:14
Alustuseks. Inimesed on surelikud, riikide huvid aga püsivad. Venemaa on kannatlikult momentumeid varitsenud, et Nõukogude Liidu lagunemise eest revanši võtta. Ja iga kord, kui võimalus on avanenud, on ta selle ka ära kasutanud.

Moskva on Nõukogude Liidu kurvast saatusest õppinud ja nüüd ei kavatseta huvi pakkuvaid riike tervikuna okupeerida ning nii kõiki kaasnevaid majanduslikke, sotsiaalseid ja muid probleeme oma kaela võtta. Liberaalse impeeriumi kontseptsiooni kohaselt võetakse vaid see, mida tõeliselt vajatakse (Ukraina kaasuse puhul eelkõige Krimm, meie puhul Ida-Virumaa), ülejäänu osas püütakse hea seista oma huvide teostamise eest mõjuagentide ja marionettpoliitikute abil.

Praegu võib Venemaa oma liberaalse impeeriumi edendamise kontosse kanda Valgevene, Armeenia, Tadžikistani, Kõrgõzstani, amputeeritud Gruusia ning nüüd – näib -  ka amputeeritud Ukraina.

Ehk kokkuvõtvalt: Venemaa tegutseb ruttamata kuid sihikindlalt ja on plaanid erinevate huvipakkuvate riikide osas juba ammu välja töötanud. Plaane korrigeeritakse jooksvalt vastavalt muutuvatele tingimustele.

Venemaa ja Läänevastane rinne

Venemaa on alati ka oma kõige suurematel nõrkushetkedel juhindunud veendumusest, et on suurriik, mis suudab ka pärast pikali löömist ikka uuesti jalule tõusta ning et selle jaluletõusmise eelduseks on suurriikliku käitumise säilitamine ka lööduna.

Teiseks. On naiivne arvata, nagu poleks Venemaa oma plaane tehes arvestanud muu maailma negatiivsete reaktsioonide ning vastukäikudega. Loomulikult on. Ja seepärast ei ole võimalik Venemaad olulisel määral kõigutada kõikvõimalike pehmete meetmetega nagu tema väljaarvamine G-8 liikmeskonnast, poliitilise eliidi varade arestimine, viisakeeldude kehtestamine ja majanduslikud sanktsioonid. Moskva oskab omalt poolt käsi vastu väänata.

Kogu globaliseerumise peale vaatamata on Venemaa oma ressurssidega ikka veel riik, mis võib hakkama saada ka majandusliku autarkia (toimetulek oma vahenditega – toim) tingimustes. Mis puutub Venemaa avaliku arvamuse reaktsioonidesse niisuguses olukorras, siis on see inimeste kriitilisele massile vaid veelkordseks kinnituseks sellest, et Lääs on Venemaa suhtes vaenulik ja tema rahvuslikku identiteeti ning riiklust ohustav jõud, mille vastu tuleb koonduda ja mille vastases võitluses tuleb oma valitsust tingimusteta toetada. Bratsõ, naših bjut! (Velled, meie omi pekstakse!)

Kolmandaks. Globaliseerumine, hargmaiste korporatsioonide ahnus, kõige enam aga terrorismivastane sõda on maailmas loonud sisuliselt Lääne vastase ühisrinde, kuhu järjest enam koonduvad need rahvad, riigid, kultuurid ja tsivilisatsioonid, mis tunnevad ennast Lääne väärtuste ja „väärtuste" poolt ohustatutena. See ühisrinne kujutab endast sisuliselt Venemaa potentsiaalset liitlaskonda vastasseisus Läänega. On tohutu viga alahinnata Moskvat kasvõi vaikides toetavaid islamimaid, Hiinat ja paljusid Ladina-Ameerika riike, kelle majanduslik ja demograafiline kaalukategooria järjekindlalt degenereeruva Läänega võrreldes kasvab.

Putin võitleb ka oma elu eest

Neljandaks. Venemaa praegune režiim – ja Vladimir Putin isiklikult – teavad, et Lääne eitavale retoorikale vaatamata on nn „värviliste" või mis iganes revolutsioonide sihikul nemad. Järelikult võitlevad nad (ka Ukrainas) oma ellujäämise eest. Ja erinevalt bolševikest, kes küll lubasid, ent ei suutnud oma lubadust ajaloo areenilt ust paugutades lahkuda täita, kavatseb Putin sunnitud lahkumise puhul seda tõepoolest pauguga teha.

Arvestades hetkel vene rahva suure toetusega tema tegevusele Krimmis, ei saa ta endale seal taandumist lubada. Taandumine tähendaks mitte üksnes poliitilist enesetappu Putinile, vaid ka Venemaa muutumist Lääne marionetiks ning praeguse riigi tõenäolist lagunemist. Tõlkes tähendab see, et ei Putin ega vene rahvas hooli puhkenud vastasseisus verest. Krimm on Venemaa käes ja Venemaa ei lahku Krimmist. Kui Ukraina seda jõuga vabastada püüab, purustab Venemaa Ukraina kasarmuarmee jõhkralt ja kiiresti - ning okupeerib lisaks ka veel Ida-Ukraina. Lääs on juba praegu demonstreerinud, et ei ole võimeline ega tahteline seda takistama, Venemaa on aga ainsana sõjaks valmistunud.

Viiendaks – järelmid meile. Meil on arvukas vene kogukond ja vene kodanikkond, mille kriitilise massi lojaalsuses Moskvale võib üksnes pimedusega löödu kahelda. Selle seltskonna koondamine konflikti provotseerimiseks Tallinnas ja teistes arvuka ning kompaktse venelaskonnaga punktides on lihtsaimast lihtsam. Tegelikult pole tarvis kristallkuuli sellekski, et väita: varem või hiljem see juhtub. Juhtub seda varem, mida läänelikumalt me käitume. Kohalike venelaste moosimine ei aita. Loll on see, kes põhjust ei leia. Ja Kremlis ei istu lollid.

Näitame enda otsustavust

Seepärast - riigi, eelkõige aga rahvuse säilitamiseks tuleb meil juba täna hakata käituma ebastandardselt ja ebaläänelikult. Tuleb igal sammul demonstreerida, et me ei lase ennast üllatada, et me reageerime kohe igasugusele ähvardusele omapoolse valmisoleku tõstmisega, et me musklite pingutamise puhul pingutame ka omi muskleid (olgu need pealegi kõhnemad), et me tõhustame järsult oma kaitsevõimet, muuhulgas soomusvõimekust, rannavalvet ning õhukaitset.

Alustada tuleb aga sellest, et me peatame protestiks Krimmi hõivamisele piirilepingu ratifitseerimise (Ukraina, muide, sõlmis Venemaaga maismaapiiri delimiteerimise lepingu juba 2003. aastal. Nagu näeme, tagas see neile kõva „julgeoleku") ning teatame, et blokeerime EL-is igasugused kõnelused viisavabaduse teemal. Ühtlasi peame koos oma lõunanaabritega tõstma agressiivselt päevakorda nõude, et Venemaa tunnustaks Balti riikide okupeerimist ning maksaks meile vastavalt kompensatsiooni. Peame tõstma rahvusvaheliselt päevakorda ka siinse vene kodanikkonna kui okupatsiooniperioodil jõuga teostatud kolonisatsiooni järelmi, kellest on praeguseks tänu Venemaa imperialistlikele ambitsioonidele kujunenud kogu Euroopa rahu ja stabiilsust ohustav faktor ja keda diskrimineerib eelkõige Venemaa ise, nimetatud inimrühma oma poliitilistes huvides ära kasutades.

Ühesõnaga, me peame juba praegu päevast päeva Venemaale demonstreerima, et me ei looda üksnes NATO poliitkorrektseks raugastunud turja varjus julgeolekut otsida, vaid oleme täis otsustavust ise enda eest võidelda ning teha seda ka preventiivselt, mitte lastes ennast faktide ette seada nagu Ukraina praegu Krimmis.

Siinkohal tasub rahvale muide lahti seletada ka Venemaa suursaadiku poolt T.H. Ilvesele vabariigi aastapäeva vastuvõtul demonstratiivselt üle antud ümbriku sisu. Teatavasti oli selles Putini tervitus. Ent selles leiduv väljend „teie paljurahvuselise riigi elanikele" ei ole tegelikult mitte midagi muud kui ähvardus, mis tõlkes tähendab: me tuleme varsti ka teie juurde oma kodanikke kaitsma!

Lõpetuseks siiski üks hea uudis: Moskval õnnestub kindlasti veel palju pahandust korda saata, aga pikemas perspektiivis pole see riik niisugusena nagu praegu siiski jätkusuutlik. Ei majanduslikult, ei demograafiliselt, ei poliitiliselt.

Varugem lihtsalt kannatust. Ja seiskem enda eest! Oma olemasolu riigi ja rahvusena ei saa delegeerida EL-ile ja NATO-le.