Lugesin äsja läbi Katrin Lusti teema kas kommentaarid peaks netist kaotama. Sellest noorest neiust, kes ei suutnud taluda enda pihta suunatud tuld, võttes endalt elu. Kui habras on ikka inimhing ja vaim. Väga kurb. Ei ole minu öelda, kas too tüdruk käitus õigesti või valesti, jätan lihtsalt kadunukese rahule.

Aga kommentaatoritest. Mina loen aeg-ajalt ikka kommentaare. Jah, on vaimukaid, on sisukaid, on mittemidagiütlevaid, on kibedaid, mõrusid, tarku ja teraseid kommentaare.

Rikas erinevus. Nii peabki olema. Teisalt, hinnangu annan ma ju ise, nimetades kellegi poolt öeldut labaseks või arukaks. Nii teevad ka kommenteerijad. Minu meelest õiglane, kas pole?

Kuna ma ise kirjutan ka Õhtulehte blogi, siis täie mõnuga loen kommentaare. Jah, seal on minu pihta "tulistatud", "sülitatud" ja mida kõike veel tehtud minuga anonüümselt, isegi "ratta peale kistud".

Aga mind ei häiri mitte miski. Tulen õhtul töölt koju, teen oma toimingud ära, loen magustoiduks kommentaare, ka neid, kus ma olen napakas ja opakas ja kõike muud, aga enne seda blogimist ma ei teadnudki, kui tugev ma tegelikult olen.

Tean, et paljud tuntud näod ei julgegi lugeda enda kohta kommentaare. Peab tunnistama, ma ise alati ei viitsigi lugeda ja pole aegagi.

Tegelikult peegeldub ju kommentaarides inimese enda olemus - kibedus, häbi, rumalus, tarkus jne. Inimene ongi ise see, mis ta kirja paneb.

Nii. Kas keegi on tänaval käies kuulnud enda pihta suunatud hävitavatest hinnangutest Kui, siis väga harva ja siiski on enne seda suure tõenäosusega võetud julgusjooki.

Tegelikult on need kommentaatorid (räägin siin neist nagu mingist erirassist või -soost, kuigi nii see ju pole) hallid või värvilised, igavad või säravad, labased või viisakad, ükskõiksed või mitte, harimatud või haritud ja paljud teised tavalised igapäevainimesed, kes võtavad võimaluse elada oma päevased vitsad või halli argielu välja just kommenteerides.

No andkem neile see õigus. Ja need, kes ei suuda kommentaare taluda, jumala eest, ärge lugege siis.

Ma isiklikult arvan (see ei pruugi nii olla), et kui ei juleta lugeda enda pihta suunatud sõnasõdu, siis inimene kardab nn enda ründajaid. Jälle küsimus? Miks karta? Mida karta?

Mõelgem ka meie armsatele kommenteerijatele. Nemad peavad saama end välja elada ja end väljendada. Mil viisil, see on nende endi valik.

Kui kommenteeritu tunneb, et tema moraalset ja hingelist palet või isiksust on hävitatud, siis meil on ju vastavad organid, kuhu pöörduda.

Pean nentima, ma ise ei kommenteeri. Miks? Mitte sellepärast, et mul midagi öelda ei oleks, aga ausalt, ma lihtsalt ei viitsi.

Loen küll erinevaid väljaandeid, aga kommenteerida ei viitsi, ei taha ka, ehkki erinevad teemad loovad mus mõtteid, aga jätangi need enda sisse ja arutlen enda või kellegi teisega läbi. Või siis pajatan blogis. Oma nime all, oma pildi all.

Aga huvitav, miks kommentaator seda ei julge? Kirjutada oma nime alt oma sisukas ütlus. Kas tal on häbi või piinlik? Miks küll?

Jaga artiklit

42 kommentaari

J
Jaak  /   13:15, 8. mai 2014
Poeme aga neti koletistele!
S
soovitus  /   09:43, 23. märts 2014
pole siis vaja teha fb ega tw ega pidada blogi ega tea mis veel kui tahad rahulikult elada, mida just sööma hakkad või et käisid wc, kellega magasid, nokkisid nina, kõigest on vaja kirjutada.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis