Elu

Tartu vana kaubamaja sünd, hiilgus ja surm (17)

Maarius Suviste, 1. märts 2014, 08:42
Tartu vana kaubamaja lammutamine. ALDO LUUD
Kaubamaja avapäeval oli rahvast nii palju, et kõik sisse ei pääsenudki!

1966. aastal avatud Tartu vana kaubamaja läheb lammutamisele

Tartu vana kaubamaja on oma aja ära elanud. Ees ootab mitu kuud kestev lammutamine. Millised mälestused on neil, kes selles omaaegses eesrindlikus kaubanduskeskuses aastaid töötasid?

Oli 1966. aasta 20. detsember, teisipäev. Õues paukus kõva pakane, külmakraade oli 30 lähedal. See aga ei heidutanud ostjaid, kes tulid juba eelmise päeva õhtul ukse taha. Järjekorda. Et saaks hommikul esimeste seas sisse. Uhiuude Tartu Tarbijate Kooperatiivi kaubamajja.

Samal teemal

Järgmisel päeval kirjutas Edasi uue kaubamaja avamisest esiküljel, juures kaks pilti.

"Kaubandustöötajad teavad läbimüügi suurenemise ja muude andmete põhjal päris kindlalt väita: rahval raha jätkub. Eks sellest räägi ka kooperatiivi kaubamaja avamine. Juba mitu päeva varem ümbritses hoonet rahvasumm," kirjutatakse 21. detsembri ajalehes.

"Kaubamaja on suuruselt vabariigis teine. Seal leidub 6 osakonda. Müüakse jalanõusid, üleriideid, särke, raadioid, trikooesemeid jpm. Müüjaid on 105. Esimene päev oli neile tõeline "suurpäev". Ostjaid tuli murruna. Kuigi kaubamaja mahutab korraga ligi 300 inimest, ei pääsenud eile kõik ligi. Müük oli elav. Lõunaks sai meeste särke realiseeritud juba 1500 rbl. eest.

Üleeile olid kohal ka mõned vabariigi valitsuse liikmed – nad vaatasid kaubamaja üle. Sellega jäädi rahule. Pärast jälgiti punanurgas Tootsi ja Kiire vigureid."

Püsikunded jooksid üksteist pikali

"Ma olen õnnelik inimene, et töötasin kaubamajas. Mul on elus inimestega vedanud – kolleegid olid töökad, meeldivad ja sõbralikud. Ülemused ka," ütleb ligi 40 aastat vanas kaubamajas töötanud staažikas müüja Heidi.

"See oli suurepärane uus maja. Avar, lai ja soe. Kõik oli nagu palees."

Vanas kaubamajas hakkas ta tööle 1966. aasta 17. detsembril. Kõigepealt karusnahkade ja peakatete sektsiooni nooremmüüjana.

"Palk oli Tartu palkadega samal tasemel. Ei olnud väga kõrge ega ka väga madal. Inimesed olid tunnustatud, maksti preemiat. Ei olnud nii, et ainult töörobotid," meenutab Heidi.

Kui 2005. aastal üle tee Tartu uus kaubamaja avati, läks ta sinna tööle ja töötas seal ka veel pensionärina kuni eelmise aasta jaanuari lõpuni. Seega vanas ja uues kaubamajas kokku peaaegu pool sajandit.

Müüjad meenutavad, et järjekord ei olnud ukse taga mitte ainult esimese päeva hommikul, oli ka hiljem. Nii et osa kesktormajaid sai pikapeale juba nägupidi tuttavaks. Ja teinekord läks nii hullusti, et tunglevad püsikunded tormasid üksteist lausa pikali.

Oli üks apelsinikarva mantliga venelanna, kes seisis pea igal hommikul kaubamaja ukse taga. Kord, kui uksed avati ja rahvamass jõulise pöörasusega ründas, olid inimesed leebelt öeldes valmis üksteist ära sõtkuma.

Ja siis too venelanna kukkus, teised tormasid temast üle või mööda, laviin muudkui tuli ja tuli. Keegi ei mõelnudki selle peale, et maha prantsatanud naist üles aidata. Lõpuks, kui enam midagi muud üle ei jäänud, tõusis ta ise püsti ja – tormas riiulite vahele.

Ei olnudki tal häda midagi. Peamine, et saaks mõne asja kätte! Kas paari Tšehhi botikuid, puukingi, nailonmantli, sitsiriiet või mida iganes.

Trügimist ja agressiivsust nõukaaegsel kaubandusvõrgu jahiretkel mäletab ka Tartumaal elav Kalju. 1970. aastate keskel käis ta Prahas ja ostis sealt endale halli ruudulise vihmavarju. Ilus oli, väga ilus. Praktilisest poolest rääkimata.

Kui Kalju sellega Tartu kaubamajja läks, juhtus õnnetus.

"See oli väga hea Tšehhoslovakkia toodang. Tuulega see tagurpidi ei läinud, katki ei läinud. Aga kaubamajas trügimisega murti pooleks. Nii kahju on sellest, nii kahju," räägib ta.

Kalju meenutab, et sõjaväest tulles 1968. aastal täitis ta oma ammuse unistuse – ostis kaubamajast fotoaparaadi Zenit-B.

"Klassiõde oli seal müüja, tema kaudu sain teada, kui kaup on tulemas. Need kaamerad olid ju defitsiitsed," ütleb Kalju.

Kaubamajas sai riided selga ja käimad jalga, ja mitte ainult: "Kui sul oli kaubandusvõrgus tutvusi, olid tegija – said ilusamad riided, ja siis tüdrukud ka vaatasid kohe rohkem," muigab ta.

Letialune kaup: karvamütsid ja baretid

Hommikuti ja päeva ajal aus töörahvas poes ei käinud. Küll aga olid platsis need, kes ei ostnud mitte ainult endale ega lähedastele, vaid ka kasusaamise eesmärgil – et mustal turul kaupa teha.

Omaette tegelinskid olid ohvitseriprouad – suurkliendid, nagu omal ajal öeldi. Neid märgati kõige sagedamini kullaosakonnas. Kui defitsiitsed juveelid Tallinnast saabusid, siis ei jõutud letti omal kohal hoida. Säärane haarang tehti, nagu oleks viimnepäev käes.

Tänuväärsed kliendid tulid ka Pihkva kandist. Nemad käisid eriti just vilte ostmas. Ei olnud harvad juhtumid, kui pihkvalased lahkusid poest, ühe õla peal viis vildipaari, teist samapalju teise õla peal.

Ostjaid oli palju, aga kaupa nappis. Sestap osteti pea kõike. Mine tea, millal jälle saab. Olgu siis selleks kas või serviisid ja kristallid – ehkki kodus kolm komplekti olemas ja needki kõik sektsioonkappi ära ei mahu. Pidi võtma! Ja kui ise ei tahtnud, siis sai näiteks naabrile edasi müüdud, vaheltkasuga, või läks sünnipäevakingiks.

"Defitsiit tuli kohe. Kõiki kaupu oli ju vähe. Aga see ei olnud nii, et kes kaubamajas töötas, elas nagu või sees," ütleb müüja, kes palub oma nime lehte mitte panna.

"On jäänud mulje, et kes töötas kaubamajas, see ostis kohe kümme pluusi ja andis tuttavatele või tegi kellegi teisega tsunftisiseselt vahetuskaupa. See ei olnud nii: kui sain, siis ainult ühe pluusi. Väga raske oli asju isegi endale saada, sest lihtsalt ei jätkunud – nii vähe oli. Pidi ikka juhataja käest küsima. Minul kingadega õnneks vedas – kuna mul on väike jalg, siis väikest kinga oli lihtsam saada."

Esimestel nädalatel pärast avamist olid eriti defitsiitsed karvamütsid ja baretid. Suur osa tartlastest ja ka kaugema kandi rahvast ei saanud neid mitte ametlikult leti pealt, vaid tutvuste kaudu leti alt.

Vargad paigutati direktori kabinetti

Nii nagu on pikanäpumehi praegu, oli ka tol ajal. Toona turvamehi ei olnud, seega pidid müüjad oma töö kõrvalt jälgima ka seda, et keegi maksmata midagi ära ei viiks.

Juhtus sedagi, et müüja pidi varganäole järele jooksma, teda mööda uulitsat taga ajama, enne kui alles bussijaamas kaagi kätte sai.

Siis viidi varas direktori kabinetti, uks keerati lukku ja oodati miilitsa tulekut. Ent – oli juhuseid, kus vargad ei pidanud paljuks eluga riskida, aknast alla hüpata ja nelja tuule poole põgeneda.

Kui aga inventuuri tulemusel puudujääk avastati, pidid müüjad selle omast taskust kinni maksma. Mitu päeva kestvad inventuurid olid pingelised, ja ikka arvelauaga.

Me jalutame Heidiga Tartu vana kaubamaja juures. Peatselt läheb see lammutamisele.

"Mul tuleb vesi silma," tunnistab ta, kui omaaegse suurehitise maa pealt pühkimine jutuks tuleb. "Aga ega midagi teha ole. Kui hoonet ka enam pole, siis head mälestused jäävad ikka alles."

 

«Vaatan nukrusega, et ta kaob. Aga ainult nii sünnib uus.»

Tartus asuva E-Kunstisalongi juht Tiia Karelson: «Meenutan suure soojusega aegu, mil töötasin Tartu Tarbijate Kooperatiivis – seda oli üle nelja aasta 1980. aastatel.

Meie kabinetid asusid Tartu vana kaubamaja madalamas osas, restorani Tarvas peal. Maja ise oli ühendatud pika koridori kaudu kaubamaja müügisaalidega. Hommikul, tund enne kaubamaja avamist, oli oma töötajatel võimalus selle sisekoridori kaudu minna kaubamajja ostma, mis oli tol ajal suur privileeg.

Mäletan häid ja toredaid inimesi, kes seal töötasid nendel aegadel, sest maja ise ei tähenda midagi.

Kaubamaja oli üks osa Tartu Tarbijate Kooperatiivi struktuuriüksusest. Selles majas oli ka suur ja kena saal, kus peeti vägevaid pidusid. Samas saalis korraldati aeg-ajalt linnarahvale väljamüüke. Inimesed tunglesid seal kõvasti, sest ikka tuli müügile midagi ihaldusväärset. Praegu me muidugi niisuguste asjade poole ei vaatakski.

Meie ruumi kõrval oli peakaubatundja kabinet. Paljud asjad käisid tema kaudu, sest kõike oli ju vähe. Ükskord oli mul vaja ahjukive suvekodu jaoks. Läksin jälle tema juurde – küsis, kui palju vaja ümaraid nurgakive, kui palju potte. Ütlesin arvu. Mees hakkas naerma – küsis: kas tahan ehitada viisnurkset ahju või?

Vanas kaubamajas oli sel ajal väga hästi korraldatud maja töötajate toitlustamine. Kella 11–12 oli restoranis Tarvas lõuna oma rahvale. Söögid olid väga maitsvad ja sümboolse hinna eest. Veel oli bussijaamapoolses otsas hea varustusega baar ainult selle maja rahvale. Saime sinna ka oma külalisi viia.

Armastasin seda maja väga, kuigi pean tunnistama, et olen viimased aastad ta pärast piinlikkust ja häbi tundnud. Kõik muutub ajas. Siiski vaatan mööda sõites kurva nukrusega, et varsti ta kaob. Aga ainult nii sünnib uus.»

 

Restorani ja kaubamaja juht: oma pulmadki sai seal peetud

PRIA peadirektor Jaan Kallas : «Riia tänav 2 oli mulle tööpaigaks aastatel 1978–2000. Sellesse aega jääb 22aastaselt Tarvase restorani juhatajaks asumine 15. oktoobril 1978. Sellesse aega mahuvad ääretult toredad Tarvase varietee, teemaõhtute tegemine koos Vanemuise rahvaga… Tartu maratoni toitlustamises osalemine terve restoraniperega mitmetel aastatel oli tõeline seiklus ja oma tööperega ühtesulamise üritus.

Edasi sai minust 1983. aastal Tartu kaubamaja asedirektor, kus ametis oli suurimaks õnneks see, et sain korüfee Urve Kade käest kaubamajanduse aluseid õppida. Ja sealt edasi 15 aastat kaubamaja direktorina.

Fondid, limiidid, defitsiit, ostuload, eri sorti veteranid ning kogu see tagurpidi-kaubandus, ja elu oli ikka üks suur mustkunst, kus plaanid said täis, palka anti ja rõõmsad oldi.

Minu arvates oli kulminatsiooniks selles ametis 1995. aasta
1. aprillil tollase Eesti moodsaima kaubamaja avamine. See oli sel hetkel väga äge.

Aga meeles on ikkagi inimesed ja head kolleegid Tarvasest, kaubamajast ja Tartu Tarbijate Kooperatiivist. Jään neid igatsema ja meenutama alati. Oma pulmadki said selles majas vahvasti peetud.

Hiljuti käisin koos Tõnu Soo­aruga (Tartu Tarbijate Kooperatiivi haldusdirektor, kes omal ajal oli TTK vaneminsener ja hoone tellija – toim.) selle armsa maja otsast otsani läbi. Tänasin vanakest kõigi nende toredate aastate eest ja jätsime temaga hüvasti. Kindlasti tuleb tema nii-öelda laps kahe aasta pärast imeilus, suurem ja moodsam.»

 

Tartu vana kaubamaja: 20.12.1966 – 28.12.2013

Nõukaaegse tüüpprojekti järgi rajatud kaubamaja avas uksed 20. detsembril aastal 1966. Alguses oli letikaubandus, alates 1973. aastast tuli iseteenindus.

Kaubamajaga liideti tiibhoone, mis avati aasta varem. Kui esialgu oli Turu tänava poolne keldrikorrus mõeldud lillepoeks, siis see plaan maeti maha ning asemele tuli hoopis restoran – legendaarseks saanud Tarvas. Selle saaliosa seina kaunistas maalikunstnik Elmar Kitse tehtud unikaalne seinapannoo.

Vana kaubamaja sulges uksed 28. detsembril 2013. Veebruaris algab hoone lammutamine. Kaks ja pool kuud kestvad tööd valmistavad ehitusplatsi ette projekteeritud mitmekorruselise äri-, meelelahutus- ja kaubanduskompleksi rajamiseks. Väliselt saab kõik valmis 2015. aasta sügistalveks.

Kaubamaja rajas omal ajal Tartu Tarbijate Kooperatiiv (TTK). Nüüd on omanik TTK tütarettevõte TTK Investeeringud OÜ, kes arendab ka uut keskust.

17 KOMMENTAARI

k
Karvamuts 2. märts 2014, 10:44
oli usna kallis asi , maksis 12 rubla . koik tahtsid sellist endale saada . kui poest ei saadud , siis uritati teisiti . tean konkreetset juhust ja ka...
(loe edasi)
t
Tahaks Tartusse 1. märts 2014, 18:57
head ja mõnusat Spaad !!
AURA juba ammu ajast ja arust -võiks ju Vana Kaubamaja asemele ehitada kaasaegse Spaa!
Alati ei pea ju Rakverre ,või Pärnusse sõitma ,kui kodulinn samaväärset lõõgastust pakuks.
Loe kõiki (17)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee