Foto: TAIRO LUTTER
Õhtuleht 28. veebruar 2014 18:50
Mis saab meie vanaduspõlvest, kui pensionisüsteem lähebki nii untsu, nagu ta praeguse seisuga tundub minevat?

Eesti pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, sest pensionäre on aina rohkem ja neid ülal pidavaid töötegijaid aina vähem. Juba praegu neelavad pensionid viiendiku riigieelarvest.
Mida teha? Üks võimalus on tõsta pensioniiga, näiteks 70 eluaastani. Ent kuna rahvastik üha vananeb, on ka sel juhul saadav pension napp ja selle kõrvalt tuleks ilmselt tööl edasi käia.

Kui minna maksutõusu teed, tuleks 2020. aastaks suurendada pensionikindlustuse osa sotsiaalmaksust 27 protsendile ja 2040. aastaks 31 protsendile. Kas niigi vähesed tööd tegevad kodanikud ja ettevõtjad aga maksukoormuse sedavõrd ulatusliku kasvu alla neelavad?

Eripensionide kaotamine annab küll efekti, kuid ikkagi jääb suur hulk raha puudu.

Töökäte juurdetoomine mujalt on omaenda saba taga ajavat koera meenutav lahendus: ka need võõrtöölised saavad kunagi vanaks ja neilegi tuleb hakata pensioni maksma. Lisaks hell küsimus rahvusriigist, eesti keele ja kultuuri säilimisest ja muust sellisest.

Pensionisammastele ei saa samuti loota. Eesti pensionifondide tootlus on Euroopas viimasel kohal, see-eest oleme esikohal fondide valitsemiskulude poolest. Lihtsalt vahemärkuse korras: kas kedagi paneb imestama, et sellise olukorra kujunemise eest ei vastuta mitte keegi, ei fondide haldurid, pangad ega süsteemi loojad?

Igaühel pole ülearust kinnisvara, mida maha müüa või panna väljaüürituna raha teenima. Igaühel pole ka kõige kindlamat pensionisammast – lapsi. Ning see, et neid pole, ei pruugi olla inimese enda vabatahtlik valik.

Tõenäoliselt leiavad praegused 30-40aastased ennast olukorras, kus nominaalselt läheb töötaja küll pensionile, kuid jõukohast nokitsemist tuleb endale otsida elu lõpuni.