Kommentaar

Tiit Made | Venemaal vesi ahjus? (26)

Tiit Made, 20. augusti klubi liige, 27. veebruar 2014, 17:39
 Andres Varustin
Need rahvusvahelised võidud, mida Venemaa välispoliitika viimastel kuudel Süüria aktsioonis president Obama seljatamisega, Eestile oma huvidest kubiseva piirilepingu pealesurumisega või üle kivide ja kändude kulgenud Sotši talimängudega pompoosse korraldamisega sai, kipuvad nüüd sõrmede vahelt laiali pudenema.

Janukovõtšil Gaddafi saatus?

Muidugi pole kaugeltki teada, kuidas asjad Ukrainas arenevad. Kuid Kremli müüride taga on rahutus ja kaotusevalu silmaga nähtav. Seda annavad edasi vene telekanalid, jutukad poliitikud ja poliitkommentaatorid, rääkimata Vladimir Putinist ja välisminister Sergei Lavrovist endast. Maidani revolutsionääride tahtele allutatud Janukovõtši pooldajad Ukraina ülemraadas võtavad koos senise opositsiooniga koos vastu otsuseid, mis ei peagi Moskvale meeldima. Need vähendavad järsult Putini ja tema riigi mainet, nõrgendavad venelaste kohalolekut ja valmistavad üldse ette seljapööramist Venemaale.

See oli suur valu, mis telekraanilt silma paistis, kui Moskvast kommenteeriti keeleseaduse muutmist või välisminister Lavrovi suu läbi erakorraliste presidendivalimiste korraldamist maikuus.

Sünge ilmega Lavrov pahandas, et enne presidendivalimisi tuleb ära teha lubatud põhiseadusreform, mis pidi andma venemeelsetele palju tugevama positsiooni. Ärritas ka monumentide ja mälestusmärkide mahavõtmine. Lenin lahkus Kiievist juba varem. Nüüd loovutas oma positsioonid isegi Kutuzov, rääkimata nõukogude sümboolikast ja seni ilutsenud viisnurkadest. Aga ka Berkuti laialisaatmine või Tõmošenko operatiivne vabastamine ei pruukinud olla Kremlile meelepärane.

Eriti pahandab Moskvat Kiievi uute valitsejate selge tahe suunata riik Brüsseli lainele. Asjaga on tõsi taga. Selle kinnituseks saadi noomitus ajutiseks presidendiks nimetatud seniselt ülemraada spiikrilt Oleksandr Turtšõnovilt, kes teatas, et on valmis küll rääkima Venemaaga, kuid prioriteet on Euroopa ja Moskva peab seda austama ning mitte vahele segama.

Selle peale sai Moskva valetamismasin reageerida vaid nii nagu tavaliselt. Lavrov, kelle poliitiline näitlejameisterlikkus on kõige rafineeritum, ruttas ütlema, et Moskva ei sekku Ukraina olukorda ja arvestab, et tema rahvusvahelised parterid toimivad samamoodi. Krimmist aga tuli pärast seda lubamist teade, et Jaltas sõidavad juba ringi vene numbrimärkidega ja vene sõduritega veomasinad.

Muidugi on arusaadav, et Kreml ei saa ükskõikselt pealt vaadata, kuidas Ukraina eemaldub. Liiga palju on ukrainlased, nende territoorium ja majandus Putini jooksvas sõjatehnika tootmises ja tulevikuplaanides sees.

Esialgu on kasutatud „mittevahelesegamise" poliitikas läbiproovitud ja sageli tulemusi andnud retoorikat, mis baltlastelegi on hästi tuttav. Vene telekanalites on iga päev hüüatusi, et Maidani väljakul tegutsesid fašistlikud ekstremistid ja riigipöörajad. Ukraina õigeusu kiriku juht isa Georgi (Kovalenko) keelitas küll venelasi mitte nimetama ukrainlasi fašistideks, natsionalistideks või bandeeralasteks, kuid see ei mõju.

Kreml noolib naabreid

Krimm ja Sevastoopol on muidugi probleemide tipp ja tulevane peamine võitlustanner. Sõduritega veoautodest oli juttu, kuid käiku läheb ka viies kolonn. Sattusin telest nägema Venemaa agressiivse liberaali, juudi soost vene patrioodi, et mitte öelda šovinisti Vladimir Žirinovski kirglikku ja sülgepritsivat esinemist duuma kõnepuldist, kus ta innustas operatiivselt trükkima, vormistama ja välja jagama Krimmi elanikele vene passe. Siis on olemas kõik õigused neid Ukraina ekstremistide eest kaitsma minna, korraldada Krimmi iseseisvumine ehk Venemaa poolt ülevõtmine. Viimast ta veel otsesõnu ei öelnud, kuid tuntud ütlejana pole välistatud, et ta seda vastavalt vajadusele teeb.

Meie president Toomas Hendrik Ilves rõhutas äsja täiesti õigustatult oma vabariigi aastapäevakõnes, et tulevikku silmas pidades on Eesti julgeoleku tagamine meie peamine ülesanne. Meilgi on kümneid tuhandeid inimesi, kellele võib vajalikul hetkel vene passe välja jagada ning sedaviisi viiendat kolonni arvukamaks muuta ja nende nn „võrdseid õigusi" siinmail jõuga kaitsma tulla.

NATO viies paragrahv on küll meile teatud vihmavari, kuid see hakkab toimima alles pärast rünnakut mitme nädala pärast. Seepärast igatsen ma Eestit valitsema kindlameelseid mehi ja naisi, kes on eesti rahva eest väljas ja ei lase endaga teha nagu ühes lapsepõlves kuuldud muinasjutus, kus metsavalitseja karu jänesega peput pühkis ja viimane teda selle eest tänas.

Madin Krimmi pärast muidugi tuleb. Küsimus on, kas Venemaa riskib seekord toimida nagu Gruusiast lahku löönud territooriumiosa puhul ja sõda alustada. Ukraina on hoopis võimekam ja sitkem vastane. Venemaa aga pärast pillavaid Sotši talimänge ja muid majanduslikke tagasilööke parajasti näppudega põhjas.

Kaugelt ja kõrvalt vaadates ei ole päris kindel ka, kas Putini diktaatori positsioon seal Kremlis nii absoluutne on, sest Venemaa santi rahvusvahelisse seisu manööverdamine on suuresti tema teene.

Pealegi on Venemaal Ukraina küsimuses vägagi tugev vastane, kelle ärimehed ja ettevõtjad on Ukrainas aktiivselt kohal ning pole üldsegi huvitatud, et see tarbijatemahukas riik Venemaa kontrolli all oleks. Jutt on Saksamaast, Euroopa Liidu juhtriigist ja mitte sugugi president Obama Ühendriikidest, mille rahvusvaheline autoriteet on selle presidendi ajal pigem nõrgenenud kui tugevnenud. Kõik see lubabki küsida, kas Venemaal pole praegu mitte vesi ahjus?

26 KOMMENTAARI

m
m 17. märts 2014, 13:14
Made stiil on alati lihtne ja selgelt arusaadav. M6nus lugemine.
k
kuulutada 3. märts 2014, 21:10
Tulebki protesteerida ja kuulutada euroopale ja ameerikale, nagu ukrainlased teavad, sest kui suu kinni hoiad ja abi ei palu, siis ei aita isegi jumal...
(loe edasi)
Loe kõiki (26)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee