Kommentaar

Arvo Uustalu | Ukraina ei lase ennast põlvili suruda (22)

Arvo Uustalu, ajakirjanik, 26. veebruar 2014, 17:01
Foto: TAIRO LUTTER
Pärast möödunud nädala neljapäevast Berkuti täpsuslaskurite tapatööd olid Maidani väljaku eesliinivõitlejad kindlad, et Janukovõtši selgroog on murtud.

Vaatamata sellele, et olukord väljakul oli südantlõhestav ning püsis reaalne oht, et president võib Berkuti välja vahetada regulaararmee väeüksuste vastu.

Kohati tundus, et tegu on lahingujärgse eufooriaga, sest inimesi notiti halastamatult maha veel reedel ning hiljemgi.

Ööl vastu laupäeva olid võitlejad nõnda räsitud ja nende read nõnda hõredad, et Krimmist Kiievi lähedale toodud merejalaväelaste pataljon võtnuks väljaku jooksult. Siis veel ei teatud, et nüüdseks ekspresident argpükslikult põgeneb.

Samal teemal

Surm käis iga kümne minuti järel

Mehed barrikaadidel ütlesid, et kohale jäänuid surmaga ei hirmuta. Vene ja Ukraina televisioon näitasid ööpäev läbi, kuidas eriväelastele liiga tehakse, Vene riigijuhid pildusid ähvardusi. Vahelduseks kommunismist nõretavad nostalgilised sõjafilmid.

Reede õhtul ujutas Maidani väljaku ja selle ümbruse üle lihtsate ukrainlaste ookean. Kuna inimesi voolas väljakult läbi pidevalt, siis võis võitlejatele oma austust avaldamas ja hukkunute mälestuseks pead langetamas käia ehk isegi Eesti elanikkonnaga lähedane hulk inimesi. Meist peetakse Kiievis aga väga lugu. Nii palju, et kui meid kiidab Maidani kangelane, hakkab lausa häbi. Väga hästi mäletatakse Pronksiööd ja teatakse, et väike vennasrahvas ukrainlasi jõudu mööda toetab.

Kiiev on kultuuri- ja teaduslinn. Uskumatult palju võitles barrikaadidel lihtsate pereisade kõrval juriste, kunstnikke ja teadlasi. Ökonomisti haridusega prille kandev noor mees surub tugevalt kätt, kui kuuleb, et eestlane on õppinud Tartu ülikoolis ning kohtunud maailmakuulsa semiootiku Juri Lotmaniga. Reede hilisõhtul barrikaadide juurest alla Dnepri poole sammudes tuleb kaldapealsel vastu 36aastane jurist. Alles temaga rääkides mõistan täielikult, miks võitlejad oma eluga riskivad ja miks ülejäänud Kiiev rahvast tühi on. Kuuldes, et ajakirjanik käib ringi üksinda, on ta jahmunud. Turske suurt kasvu jurist tõmbas oma arvutikotist välja sõrgkangi ja lisas, et ka sellest pole abi, sest veel olevat jõeäärsetes parkides täpsuslaskurid, kes möödujad lihtsalt maha lasevad.

Küllap on noore juristi lugu sarnane paljude barrikaadidel võidelnud meeste omaga. Ta räägib, kuidas ta ka kümme aastat tagasi toimunud oranži revolutsiooni ajal tänavale tuli. Toona surmahirmu polnud, kuid järgnes pettumus. Euromaidani alguses aitas mees küll barrikaade ehitada, kuid, nui käes, võitlusse asuda polnud tal plaanis. Janukovõtši võidu korral olnuks hästitasustatud tööst ilmajäämine see kõige väiksem mure. Vangi pandi inimesi ka Maidanile madratsi transportimise või sealt helistamise eest.

Noore mehe hinges toimus murrang, kui eelmise nädala algul hakati kaitsetuid inimesi tapma nagu loomi safaril – täpsuslaskurite järgi sai kella täpseks keerata, kuna iga kümne minuti tagant lasti profülaktika mõttes maha üks inimene. Veel oma pere ja lasteta jurist mõistis, et noore tugeva mehena peab ta Maidanile minema. Surmahirm oli meeletu.

Jurist rääkis sellest, kuidas nii Ukraina idaosast kui ka Venemaalt Kiievisse toodud kriminaalkurjategijatest pätid tituškod sõitsid metrooga mööda linna ringi sel ajal, kui metroo rahvale kinni oli. Suvaliste kohtades tulid bandiidid metroost välja ning peksid inimesi kas surnuks või lasid püstolist maha. Nõnda peksti otse Kiievi Petšerski suurkloostri, Ukraina kõige pühama koha külje all, poolsurnuks ka juristi enda töökaaslane.

Sajad ei hukkunud asjata

Noor jurist kuulab nukralt ära loo, kuidas Lvivist kohale sõitnu Maidani võitleja palus Kozatskiy hotellis, kas kolm võitlejat ei saaks üheks öös kaheinimesetuba. Rohkem võitlejatel raha polnud, kuid väsimusest nõrgad mehed tahtsid ühe öö inimese kombel puhata. Vastuvõtja keeldus, ehituskiivris mees võttis sõna lausumata oma nuia ja läks väljakule tagasi.

„Olen uhke ukraina rahva ja Maidani kangelaste üle, aga ärge looge meist ka illusiooni. Ka meie hulgas on pätte ja vargaid, on südametunnistuseta inimesi, on töökoha pärast värisevaid inimesi, kes oma rahva vastu lähevad," ütleb jurist.

Läheme kesk südaööd noore juristiga Kiievi suurkloostrisse. Selle tõkkepuu juures valves olevad mungad lasevad meid kloostri territooriumile. Ju siis ei näe me bandiitide moodi välja. Jurist lööb õigeusklikule kohaselt risti ette, vaatab laia Dnepri teiselt kaldalt paistvaid linnatulesid ja ütleb, et väga valus, aga loodetavasti ei hukkunud sajad inimesed asjata. Mõtlen, et selliste meestega on Ukraina juba võitnud. Kuigi lahendada on veel Krimmi küsimus, kus ähvardab Venemaa otsene sõjaline sekkumine.

22 KOMMENTAARI

p
Priidik 28. veebruar 2014, 19:47
Kas nendel jõeäärsete parkide täpsuslaskuritel oli punaste LEDidega kiivri peale kirjutatud "Berkut", et snaipereid seostatakse ainult nendega?
m
miks suruda,nõitame dollarihunnikut 27. veebruar 2014, 21:39
ja nad on ise maoli . Tee neitega mis ise tahad. Raha lõhn on magus
Loe kõiki (22)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee