Soome suusamees Iivo Niskanen. (PIERRE-PHILIPPE MARCOU)

Soome on ulatanud päästerõnga tuhandetele Eesti majanduspõgenikele. Pärast Sotši olümpiat tundub, et meie mannetu talispordi, mis on madalam kui mistra, turgutamiseks tasuks uurida põhjanaabrite edu tagamaid. Soomlased võitsid viis medalit: ühe kulla, kolm hõbedat ja ühe pronksi.

Populaarseim selgitus mõne (väike)riigi spordimuinasjutule on küllusesarvest eri alade kaukasse purskuvad rahasummad. Ometi pole soomlased sporti riiklikul tasandil kadestamisväärselt toetanud. Ka rahvuskangelaste ülekuldamisel ei ole liiale mindud. Paarissprindis kulla võitnud Iivo Niskaneni ja Sami Jauhojärvi pangakontole laekub preemiana 10 000 eurot. Kas see on teenistus, mille nimel tasus kaks korda päevas trennis pingutada, oksemaitse suus?

Vestlesin Soome ametivennaga, kes oli pärast Niskaneni sähvatusi – meenutagem, et 22aastane sportlane tuli 15 km klassikas neljandaks ja 50 km ühisstardist sõidus kümnendaks – rääkinud imelise esilekerkija esimese treeneriga, kelle jutust selgus, et hoolealust on tiivustanud enneolematu tahe tippu jõuda.

Niskaneni talendi avastaja oli öelnud, et senise karjääri vältel on õpilane võistlustelt rahulolevalt lahkunud ühe korra: hooaja 2008/2009 lõpus, kui ta oli 17aastane ja suutis 10 km klassikasõidus ühe sekundiga alistada tol talvel teist korda maailmameistriks kroonitud Andrus Veerpalu.

Sotši maratonisõidu järel märkis kevadel 25aastaseks saav Karel Tammjärv, et Niskaneni tiimikaaslane Jauhojärvi oli juba enne eelmist olümpiat kuulutanud: Vancouveris kroonitakse ta olümpiavõitjaks!

Tammjärvel olevat Sotši paarissprindi eel keelel kibelenud küsimus, millise eesmärgi seab Jauhojärvi 2018. aasta olümpiaks. "Aga ma ei küsinud ja paar päeva hiljem võitis ta kulla. Nii et hea tahtmise korral on kõik võimalik!" sõnas ta.

Sotšis oodatust nigelamalt esinenud Tammjärv kinnitas, et temalgi leidub kõrgeid eesmärke. "Ma ei lange olümpiatulemustest masendusse ega mõtle tootvale tööle minekust," rõhutas Tammjärv.

Venemaal meenus mulle 1993. aasta MMi järel tehtud intervjuu Eesti kahevõistluse grand old man'i Allar Levandiga. Individuaalselt 25. koha saanud olümpiapronks ütles siis siiralt: pea on lõpetanud, kuid keha hüppab edasi!

Ometi sai Levandi järgmisel talvel Lillehammeri olümpial individuaalselt 12. ja meeskondlikult neljanda koha. Suutnuks mõne Eesti esindaja keha Sotšis "hüpata" 12. kohale, jätkunuks meedial lõbusat juttu mitmeks päevaks. Kahjuks jäi see vaid ilusaks unistuseks.

Pärast pühapäevast Sotši suusamaratoni ütles treener Mati Alaver, et Eestil on võimalik panustada üksikutele andekatele ja tahtejõulistele sportlastele, nagu olid Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Kristina Šmigun-Vähi. Ei vaidle vastu. Paraku kipub neid nappima.

Küll aga avaldas laskesuusatamise vanameister, 36aastaseks saav Roland Lessing valmisolekut karjääri jätkata. Lessing on tore sportlane, ent jätkuv temasse investeerimine oleks Eesti kasinate võimaluste juures luksus. Ehk oleks mõistlikum panustada noorte ja juunioride tiitlivõistlustel medaleid võitnud tulevikulootustele?

Praegu on kannapöörde aeg. Sama tee peaks ilmselt valima ka mitmed teised (tali)alad. Edugarantii puudub, kuid vähemalt püsib mingi lootus. Või nagu armastab öelda suusahüppaja Kaarel Nurmsalu: parem käsi kullas kui p***e mullas!

Jaga artiklit

13 kommentaari

P
Pikk  /   20:44, 7. märts 2014
Enne kui kodukamaral tulemust ei näita ei ole mõtet neid maksumaksja raha eest ka mujale lustima saata.Sekund on ka Aafrikas sekund.Eestis pole juba ammu tõsiselt võetavaid talisportlasi.
R
Rainer   /   13:54, 5. märts 2014
Või nagu armastab öelda suusahüppaja Kaarel Nurmsalu: parem käsi kullas kui p***e mullas!_
Kuule Tserp! Ütle millal oli Nurmsalu käsi kullas? Mina küll ei mäleta

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis