ABIKS EMA JA KOER: Christel Sogenbitsil (paremal) ei tekkinud presidendi vastuvõtul probleemi, mida poleks saanud lahendada ema Emöke või koer Roosi abiga. Foto: Tiina Kõrtsini
Juhan Mellik 26. veebruar 2014 07:00
Aasta vabatahtlik 2013, vaegnägijast Christel Sogenbits saabus vastuvõtule koos ema ja juhtkoeraga. Mitte mingeid ebamugavusi ta piduliku õhtu jooksul kogema ei pidanud.

"Lasime lihtsalt igaks juhuks enne kirja panna, et tegu on teenistusloomaga, kes täidab juhtkoera ülesandeid," ei tekitanud koer Roosiga vastuvõtule tulek Sogenbitsi sõnul mingisugust lisatüli. "Nii et minu teada mingit eraldi protokolli loomade jaoks ei ole."

Vastuvõtu korraldajad olnud Sogenbitsi kinnitusel ebatavalise külalise suhtes igati mõistvad ja vastutulelikud. Kui vahepeal läks olemine väga rahvatihedaks või tuli kusagilt kitsast kohast läbi pugeda, kasutas Sogenbits oma ema Emöke abi, muidu sai aga alati hakkama Roosi toel.

Sogenbits ütleb, et tegelikult on juhtkoerad selliste sündmuste tarbeks juba varakult välja koolitatud. "Esimesed poolteist aastat on nad kasvuperes, kus nad harjutatakse kõige erinevamate inimeste ja olukordadega," selgitab naine. Nii läks ka vastuvõtul kõik nagu ludinal.

Roosi jaoks eraldi mingit pidumenüüd polnud, kuigi korraldusmeeskond varustas teda lahkelt värske veega. "Puhas vesi on koerale kõige vajalikum asi!" kinnitab Sogenbits.

"Kui inimene tuleb kuhugi juhtkoeraga, siis eeldatakse väga tihti, et see on nüüd midagi väga erilist," lisab ta. "Aga loomal on tegelikult seljataga väga pikk ja põhjalik treening."