Eesti uudised

A sjenti on? ehk Kuidas Pärnu legend vabariigi sünnipäeva veetis (63)

Teet Teder, 25. veebruar 2014, 07:00
PROMINENT: Pudeli-Vovka Pärnus on sama loogiline kui Vana-Toomas Raekoja tornis ja legendaarne nagu Üllar Jörberg. Tema kohta räägitakse, et kui külastada Pärnut ja mitte kohata Vovkat, siis ilmselt olete eksinud linnaga. Foto: Teet Teder
"Väsimatu hing," ütleb üks puhvis jopega noor mees teisele ja vaatab järele Pärnu elavale sümbolile. Mehele, kes on legendaarne nagu Vana Toomas ja muutumatu nagu "Viimne reliikvia." Samapalju tsiteeritud ka ilmselt, sest kes ei teaks Pärnu prominendi Pudeli-Vovka tere-sjenti-on küsimust.

Pärnu on nagu Pärnu ikka – puhas väike linn, kus tuul ulub, paljud räägivad soome keeles ja Vovka korjab pudeleid ning küsib sente. Ka eile, kui vabariigi aastapäevaks president linna sõitis ja paraadi peeti. Vovka, kodanikunimega Vladimir Vetsin on varajane nagu karjak. Ta elab Sindis, aga tööl käib Pärnus. Ühed ütlevad, et mees sõidab linna bussiga, teised, et tuleb jala. Aga riigi sünnipäeval, pärnakate seas tuntud kui vaibapüha (punase vaiba järgi presidendi vastuvõtul) on mees juba kell 8 hommikul linnas tiirutamas ja ma ei saagi teada, kuidas ta tuli. Päike tõusis Pärnus eile kell 7.29. Ta teeb oma tavapärast ringi bussijaamas ja selle ümbruses, ühe prügikasti juurest teise juurde. Piilus uudishimulikult sisse veel avamata kohvikuakendest ja lehvitas rõõmsalt sööjaile juba avatud kohtades.

"Tere, tere! Kas sjenti on? On sjenti?" käib ta ühe juurest teise juurde fraasiga, mis on kõigile pärnakatele pähe kulunud nagu "Siim on kloostri taga metsas" või ükskõik mis teine filmiklassikast pärit tsitaat.

Samal teemal

"Kaks evrot," vaatab ta münti, mis just ühelt kundelt saanud. "Aitäh, aitäh!" tänab ta, võtab oma klõpsraudadega beeži (võis kunagi olla ka roosa) rahakoti ja poetab mündi hoolega sisse.

Prjasniki

Vovka tiirutab ka Pärnu hotelli juurde. Ei ole kindel, kas Vovka teab, et selle majakolaka asemel oli kunagi Endla teater ja selle rõdult loeti ette iseseisvusmanifest, aga ega ta sellest ei räägi ja pikalt hotelli juures peatu ka. Aga mis päev on, teab ta küll. "Prjasniki," ütleb ta oma väikeste kilavate silmadega ja läheb Rüütli tänavale, sealt Koidula kuju juurde, ausambale pilku heitmata, prügiurnidele küll. Aga ta käib seal iga päev. Kella 8.30 on Vovkal juba mitu ringi tehtud. "Ühtegi pole," näitab ta oma kulunud valgele kotile, mis pudelite korjamiseks kaasas.

Midagi, mis mõõdult kartulite korjamiseks sobilikum, siiski on. Põhjas ainult, väike nutsakas. Selle viskab ta vahel õlale nagu jõuluvana ja siis vehib jälle kotisuu kokkukäkerdatult käe otsas nagu koolipoiss poekotti. Mis seal on, Vovka ei näita.

President tuleb

Pudelid huvitavad Vovkat isegi vähem kui sendid ja seepärast ei pahanda ta, kui ametivend tema nina alt prügi seast taara ära napsab. Tema käib nagu kell vääramatult edasi ja suhtleb varahommikuse Pärnu väheste inimestega. Ikka seesama tere-tere-kas-sjenti-on-aitäh huulil. Sellele vahepeal sekka, "No paidjom, paidjom!"

Viimane iseendale, ergutuseks.

Vovka on viisakas. Kui ta pirukat ja kohvi nautlema hakkab, küsib ta väikese ümara laua taga istuva proua käest, kas koht tema vastas on vaba, võtab mütsi peast ja asub isukalt sööma. Tõsi, täis suuga rääkimise keelust astub ta suure sammu üle ja hakkab paraadist vadistama. Just enne sai Vovka ühelt kundelt teada, et aastapäevaparaad on tänavu tema linnas.

(Mõne aasta eest öeldi Pärnus, et seal on kaks kuulsust – Pudeli-Vovka ja Viisitamme Mart. Kui Vovkat kõrvutati linnapeaga, võib Pärnut ka Vovka linnaks nimetada.)

"Ah täna on paraad. Mis kell? Kus paraad on?" nõudis ta.

"Ah kell 12," kordab ta vastust ja vaatab kella käel. Jõuab küll.

"Paraad, paidjom, paidjom," kordas ta endale, meelde jäi ja vadistab sellest nüüd prouale kohvikus.

"Kell 12 on paraad? 12? Teatri juures?" räägib Vovka igat lauset küsides, samas vastust ta ei

oota. Vovka räägibki niiviisi poolenisti pärides nagu kinnitust otsides. "President tuleb ka? Tallinnast?" küsib ta.

Aga seda ei tea, kui palju sõdureid paraadile tuleb. Ja enne ei jäta pärimist, kui öeldakse, et kõik tulevad. "Täna on vaba päev. Pühapäev?" küsib ta süües.

"Ei, esmaspäev," ütleb lauakaaslane.

"Homme on teisipäev," rehkendab Vovka.

"Homme ei tule paraadi. Homme on töö."

Fakt konstateeritud, tõuseb mees, tänab piruka ja kohvi eest, surub mütsi pähe, tänab veel ja lahkub. Vovka tänab ja teretab palju.

Paraad tööpäeva ei seganud

Kuigi Vovka lubas, et läheb kindlasti paraadile, on ta töökas sell ega lase sõjamasinatest enda toimetamisi segada. Heidab ainult pilgu laigulistele ja käib lühikese mehe kohta hirmus pikkade sammudega aina edasi, tõenäoliselt arutades, kui palju sente võiks sõduritel olla.

Ainult teretab ja küsib sente. Juttu kundedega pikalt ei aja, päevateenistus vaja välja teenida. "Hästi läheb," ütleb ta ainult käekäigu kohta pärijatele.

"Külm ei ole," lisab veel käigu pealt.

Selline oli Pärnu ühe legendi, Vovka, vabariigi sünnipäev. Mehe, kel on ühe teise kuulsa pärnakaga samal päeval sünnipäev. Siis, kui Johann Voldemar Jannsen saab 195, saab Vovka 65. Palju õnne Vovkale juba ette.

Vova päästis noormehe elu

Paarkümmend aastat tagasi päästis Vovka ühe noormehe elu. "Mäletan, et õpilased rääkisid sellest, et Vovka olevat kooli juures edasi-tagasi kõndinud ning millelegi käega viibanud. Esiti keegi asjast täpselt aru ei saanud. Siis liiguti sellest kohast ära, kus ta käega viipas. Ning vaid mõni minut pärast liikumist, tuli katuselt alla suur lumekogu koos jääpurikatega. Täpselt sinna, kus too noormees seisnud oli," räägib Sindi kooli endine õpilane Malle, et asi võinuks väga õnnetult lõppeda.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee