4
fotot

Eesti mees, kes 25 aastat tagasi 23. veebruari õhtul võttis Pika Hermanni tornist alla punalipu ja järgmisel hommikul aitas koolilastel rahvuslipu asemele panna, töötab nüüd kümnendat aastat Soomes bussijuhina.

Oli aasta 1989, rahvusliku taasärkamise üks olulisemaid aegu. Homme-ülehomme möödub 25 aastat ajaloolistest päevadest, mil Pika Hermanni tornist võeti õhtuhämaruses maha punalipp ja järgmisel päikesetõusul heisati sinimustvalge.

Oli jäiselt kõlekülma tuulega 23. veebruar. Kell 22 kõlas Toompea lossi ees kolmekordne fanfaarisignaal "Kas tunned maad". Lossi ette kogunenud inimeste pilgud olid suunatud Pika Hermanni torni. Mõni minut hiljem langetati seal punalipp, mida saatsid pealtvaatajate hõisked ja vile, taustaks Eesti NSV hümn.

Lipu täielikult mahavõtmiseks kulus napp veerand tundi ja Tallinna täitevkomitee esimees Harri Lumi andis selle üle ajaloomuuseumi peavarahoidjale.

Vaatas pool ööd tühja varrast

Punalipu võttis tol ajaloolisel õhtul Pika Hermanni tornist alla Toompea valveteenistuse vanem Heini Valdmann. Siniste lainetega punalipu hooldamine oli talle vastutusrikas lisatöö, mille eest ministrite nõukogu maksis iga kuu 60 rubla palgalisa.

ENSV lipu langetamisele eelnesid mitu nädalat kestnud vaidlused, millele pani punkti 17. veebruaril 1989. aastal ENSV Ülemnõukogu presiidiumi otsus kuulutada 24. veebruar iseseisvuspäevaks ja heisata sel päeval Pika Hermanni torni rahvuslipp.

"See on uskumatu lugu," ütleb Valdmann. 23. veebruari õhtul oli ta kutsutud Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadevalitseja ette, seal kuulis ta vastutusrikkast ülesandest.

"See oli kiire asi, mulle täiesti ootamatu. Mind kutsuti välja, öeldi, et stsenaarium on olemas ja anti paberid kätte, et kell 22 peab toimuma," meenutab Valdmann, kes töötas Toompea lossis aastatel 1978–1997. "Terve noorusaja olin selle sees elanud ja muidugi ma ei uskunud, et asi nii kiiresti käib – et punalipp läheb minema. Miks just mulle see ülesanne anti, ma ei tea. Võib-olla sellepärast, et olin müüride vahel terve elu parteitu."

Tol ülitundlikul hetkel Pika Hermanni tornist punalipu langetanud Valdmann räägib oma meeleolust, kui punalipp oli läinud: "See oli lahe, see oli niivõrd hea tunne! Vaatasin tühja varrast pool ööd – ma ei olnud ju midagi sellist varem näinud..."

Valdmann selgitab, et punalippu ei võetud õhtuti maha ega heisatud hommikuti – see oli kogu aeg üleval. "Lipumaterjal oli küllaltki kehv, Kesk-Venemaal neid lippe tehti – riie oli nõrk ja läks kiiresti narmendama. Kui oli kõva tuul ja torm, läks lipp kahe-kolme päevaga läbi. Vaikse ilmaga kulus nädal aega."

Lipuheiskajateks valiti laululapsed

Kuid 24. veebruari hommikul oli hoopis teine stsenaarium. Toompeale kogunes tuhandeid ja tuhandeid inimesi. "Rahvast oli meeletult," meenutab Valdmann. Kõik ümbruskaudsed pargid, Snelli tiigi ümbrus, Balti jaama esine ja Toompeale viivad tänavad olid inimesi tihedalt täis, rääkimata lossi ümbrusest. Nii mõnigi oli end istuma sättinud isegi Aleksander Nevski katedraali katusel.

Kõik tahtsid oma silmaga näha, kuidas rahvuslipp peaaegu poole sajandi pikkuse vaheaja järel riigi tähtsaima torni tipus taas lehvima hakkab.

24. veebruariks valiti välja lipuheiskajad – Helen Lepalaan Tallinna 54. keskkooli VII klassist, Sille Priks 37. keskkooli VIII klassist, Madis Laansalu 3. keskkooli VIII klassist ja Rauno Tagel Muusikakeskkooli VIII klassist. Sille ja Heleni valis dirigent Tiia-Ester Loitme Ellerheina tütarlastekoorist, Madise ja Rauno dirigent Venno Laul RAMi poistekoorist.

Koos rahvariietes laste ja Heini Valdmanniga tõusid torni tippu riigijuhid, aukülalised ja ajakirjanikud. Avakõne lossiaias pidas tollane ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome. Ühendkoorid laulsid Olev Oja taktikepi all Mihkel Lüdigi "Koitu".

Kell 8.32 eemaldati lipu ümbert paelad. Minut hiljem kõlas ERSO pillimeeste esituses esimest korda signatuur "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" – ja lapsed heiskasid trikoloori.

Kui lipp lehvis, peeti lossiaias kõnesid. Oma sõnumi Eesti rahvale ütlesid Vaino Väljas, Jaan Kross, Andres Tarand, Edgar Savisaar ja Kuno Pajula. Mikk Mikiver luges ette Eesti iseseisvusmanifesti. Tseremoonia lõpetas ühislaul "Mu isamaa on minu arm" maestro Gustav Ernesaksa juhatusel.

"Me laseme su sõelapõhjaks!"

Heini Valdmann meenutab, et samal ajal, kui rahvuslipp lehvima hakkas, kostis ühe üleliidulise tehase territooriumilt Pika Hermanni torni ENSV hümn. Nii juhtus veel hiljemgi. Eriti hästi oli seda kuulda just Balti jaama poolt, kus samal ajal kerkis tehaste katustele punalippe nagu seeni pärast vihma.

"See oli väga eriline hetk, kui lapsed Pika Hermanni torni rahvuslipu üles väntasid," lausub tornis lapsi juhendanud Valdmann. Pärast seda, kui sinimustvalge oli üleval ja punalipu mahavõtja maa peal tagasi, andis üks koolipoiss talle väikese rahvuslipu.

Valdmann lisab, et kui Pika Hermanni tornis lehvis rahvuslipp, siis lossi fassaadil oli veel tükk aega endiselt ENSV lipp. "See oli huvitav vaatepilt," muigab ta.

Ei läinud kaua aega, kui Ministrite Nõukogu moodustas Eesti rahvuslipu teenistuse. Sinna kuulusid Valdmann, Urmas Sõõrumaa ja helitehnik Tarvo Lass, kes pidi hommikul lipuheiskamise ja õhtul langetamise ajal lindilt muusikat laskma. Valdmann ja Sõõrumaa said kahe peale Žiguli 2107 – et õigeks ajaks tööl olla.

"Kui lähedal oli seal Nõukogude väeosa! Samal tänaval, kus praegu on riigiprokuratuur. Laskekaugusel ju! Ma kuulsin sõjaväelastelt jutumärkides väga ilusaid kiidusõnu," vahendab Valdmann, et üks vähemäkilisi venekeelseid lauseid oli: "Me laseme su sõelapõhjaks!"

Tal soovitati selga panna kuulivest. Aga ta ei teinud seda. "Nõukogude metallvest oli nii raske, üle 20 kilo. Selle paksu vestiga üles minna ja alla tulla – sorry! Ma oleksin sellega käinud nagu emakalkun!" muigab ta.

Nii punalipu kui ka rahvuslipu eest hoolitsemisega oli Valdmann seotud kolm aastat. Pärast seda sai temast Toompea lossi komandant.

60 bussiliini peas

Kireva eluga Valdmann on pidanud mitut ametit. Õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja ajal oli ta seal haldusdirektor. Töötas ka mitme koha peal Rakvere teatris ja Noorsooteatris, oli õpilasmalevas rühmakomandör ja hiljem piirkonna staabiülem, pikki aastaid laulu- ja tantsupidude rongkäigu juht jne.

Seda, et temast saab bussijuht, ei osanud ta uneski näha. "Mina, ja bussijuhiks!? Elu sees mitte!" ütles Valdmann omal ajal.

Ometi läks teisiti. Enne oli ta mõnda aega bussijuht Eestis, nüüd on aga Soome jõudnud. Nagu suur osa eestlasi. Ta elab Salo lähedal väikelinnas. 2004. aastast saati on ta ühes ja samas firmas ühe ja sama koha peal. Ta on bussijuht firmas Veolia Transport Vantaa Oy. Tuupakka bussipargis on 240 bussijuhti, neist eestlasi 53.

"Seda lennujaamaliini olen ma kõige rohkem sõitnud," ütleb Valdmann, kui oleme jõudnud Vantaa lennujaama. Algul oli tal peas 60 bussiliini, nüüd vähem. Põhiliselt sõidab ta Helsingi ja Vantaa vahet.

"Mulle meeldib mu töö," tunnistab ta keset bussisõitu. "See on puhas töö – hommikul lähen puhtalt tööle, õhtul tulen puhtana koju tagasi. Töögraafik on hea, palk on hea."

Kodus ootavad teda kena noor naine, kolmeaastane poeg ja 12aastane tütar. "Peagi 65aastaseks saaval tervel mehel on nii väikesed lapsed – igal matsil pole! See hoiab mind püsti, virgena," kiidab Valdmann. "Kui oleksin ilma väikeste lasteta ning kui mul poleks ilusat ja väga head noort naist, siis arvan, et võib-olla oleksin siis tänavahulgus ja paadialune, kes käib õllelõhnadega ringi."

Sellel, et 25 aasta tagune päevakangelane nüüd Soomes elab, on oma osa ka tuttavatel soomlastel, kes kutsusid ta üle lahe elama. "Öeldi, et tulgu ma sealt müüride vahelt ära, et seal lähen ma lolliks.

Praegu on minu elu kõige õnnelikum aeg," tunnistab Valdmann. Me istume ühes Vantaa kohvikus ja vaatame pildialbumist vanu mustvalgeid pilte toonastest ärevatest sündmustest. On, mida meenutada.

Eestis unustatud

Eesti elust kõneldes jääb Heini vaoshoituks: "Ma ei ole suur kriitik. Oma elus olen ma läbi ajanud optimismi ja huumoriga. Isegi sellel raskel ajal Toompeal töötades, kui vahiti mu peale viltu ja KGB mind mõnitas."

Eestisse tagasitulemise mõte paneb ta pikalt mõtlema.

"Olen Eestimaale teinud väga palju head. Algul, kui olid need lipuheiskamised ära ja moodustasime liputeenistuse, siis kutsuti aastapäevapidustustele – sellest asjast peeti väga palju lugu. Aga nüüd on mind Eestis ära unustatud. Aga mina ei ole unustanud ega ka unusta – mul on Eestis sugulased ja vanemate hauad."

Ta on optimistlik. Punalipu maha võtnud Heini Valdmann taob rusikaga vastu rinda: "Olen uhke, et sinimustvalge on kindlalt lehvinud 25 aastat Pika Hermanni torni mastis!"

Nii nagu viimane punalipp, nii on ka kõige esimene rahvuslipp leidnud koha ajaloomuuseumis.

Koolipoiss: tunne oli ülev!

Toonane RAMi poistekoori laulja, nüüdne Eesti Muusikaagentuuri juht Rauno Tagel: "Mul on head mälestused tolle päevaga ning isana saan ka oma pojale uhkusega öelda, et olin üks sinimustvalge lipu heiskajaist. Tore oli vaadata ja kuulata, kuidas mu poja väikene näputöö esimeses klassis Pika Hermanni tornist jõudis nii näitusele kui ka trükiti kooliajalehes. Laps rääkis klassis kõigile, et tema isa oli üks heiskajatest…

Arvestades konteksti, oli see tol ajal suur au noorele inimesele ning heiskamise jätmine noortele inimestele oli igas mõttes õige tegu – lapsed ja noored on need, kes meie riiki edasi viivad ja seda edaspidi täiustavad. Ilma nendeta pole meil ju midagi.

Põhiliselt meenub see, et üleval oli külm, tuul lõõskas, tohutu rahvamass oli koos ja eks selline väikene erutus ju ikka oli sees, et terve Eestimaa näeb, kuuleb ja asi läheb ajalukku. Kui aga emotsiooni ühe sõnaga kirjeldada, siis tunne oli ülev.

Mulle meenub sealt nali, et nüüd on pilet Siberisse lunastatud – Eesti Vabariiki ju veel polnud, kuid eelnenud möll oli vägev. Kui me 1988. aastal suvel poistekooriga Ameerikast saabusime, siis oli rongis teemaks see, et kas tohime sinimustvalgeid lippe perroonil lehvitada. Tohtis küll ning jämedalt pool aastat hiljem kerkis lipp ka Pika Hermanni torni.

Tollest perioodist on mulle veel meelde jäänud suursündmus "Eestimaa laul 1988", kus oli lapse silmade jaoks seletamatult suur hulk inimesi, kirglikult isamaaline atmosfäär, ning sealt edasi oligi ilmselt väikene samm, et sünniks Eesti Vabariik. Nii ka läks."

Lipuheiskaja: algul oli külm, pärast aga uhke tunne

Toonane RAMi poistekoori poiss Madis Laansalu oli üks neljast rahvariides koolilapsest, kes 1989. aasta 24. veebruari hommikul oli Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipu piduliku heiskamise juures.

"Külm. Tuul. Libe. Hirm oli, et võib alla libiseda. Saime aru, et on oluline, aga külma tuule tõttu ei olnud tornis olemine meeldiv – selle tähtsuse peale polnud siis küll aega mõelda. Pärast oli küll hea ja uhke tunne!" meenutab praegune Nordneti juhataja Madis Laansalu 25 aasta tagust aega.

Kuni viimase hetkeni ei olnud teada, kes lastest lipu üles väntab. Teada oli, et see au jääb ühele poisile ja tüdrukule. Lõpuks valiti Laansalu ning tüdrukutest Sille Priks. "Ehk sellepärast, et olime mõlemad heledate juustega," arvab Laansalu. Ja nii nad kahekesi lipu lehvima panid. Rauno Tagel ja Helen Lepalaan seisid pidulikult kõrval.

Lapsi juhendati, et mida nad tornis tegema peavad. "Lipumasti püstihoidmiseks olid seal tõmmatud traadid ja väntamisel hakkas lipp sinna vahele kinni jooksma," meenutab Laansalu.

Õnneks oli juhendaja, lipu eest vastutav Heini Valdmann kohe kõrval ja päästis hullemast – rahvuslipp takerdus traatidesse, mis hoidsid püsti KGB raadioantenne. "Meie ei olnud tol hetkel pädevad päästma lippu traatide vahele minemisest. Erutus oli piisavalt suur, et ei suutnud küll selliste asjade peale mõelda," lisab Laansalu.

Pika Hermanni "väsinud" lipud kingitakse olümpiavõitjatele

Lippe Pika Hermanni tornis vahetatakse nüüd umbes kahe kuu tagant, seega aastas läheb kuus lippu.

Tornis lehvinud lippudele õmmeldakse lipuvabrikus külge silt lipu numbriga ning lipp läheb lattu säilitamisele, räägib riigikogu kantselei pressinõunik Martin Vallimäe "väsinud" lippude edasisest saatusest.

Kellele lipp kingitakse, otsustab riigikogu juhatus. Seni on lipp kingitud Eesti Majale New Yorgis ja Torontos, Rootsi eestlastele ja Austraalia eestlastele Melbourne’is. Veel on see kingitud olümpiavõitjatele Kristina Šmigun-Vähile, Andrus Veerpalule ja Gerd Kanterile.

Pikas Hermannis lehvinud lipp kattis matusetseremoonia ajal ka VII riigikogu esimehe Ülo Nugise sarka.

Jaga artiklit

8 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis