2
fotot
Drift - südalinnas paiknev tänav, kus asuvab Utrechti Ülikooli humanitaarinstituudi hooned. (Kais Allkivi)

Tänaseks loenguks oli 80 lehekülge kodulugemist, esmaspäevaseks kaheks loenguks on kokku 170 lehekülge,  kolmapäevaseks loenguks imekombel vaid 50 lehekülge (kuid see-eest tuleb lahendada aeganõudev koduülesanne) ning järgmiseks reedeks 70 lehekülge. Selle kõrvalt peaks aga valmistuma ülejärgmise nädala ettekandels, mis nõuab 115-leheküljelise teksti läbitöötamist. See teeb nädala peale ligi 500 lehekülge lugemismaterjali!

Ei, ärge saage valesti aru - ma ei kurda. Teadsin üsna hästi, kuhu ja miks ma selleks semestriks õppima tulen. Seetõttu ma ju õieti Utrechtis olengi. Pühendamaks õpingutele hoopis rohkem aega, kui olen omale Eestis lubada saanud, ning tegemaks seda ühes Euroopa tugevaimas ülikoolis ja ühtlasi riigis, mis on keeleteaduse tudeerimiseks üks parimaid paiku.

Ehkki mu koduinstituudil polnud Utrechti Ülikooli humanitaarteaduskonnaga üliõpilasvahetuse lepingut, teadsin ma, et tahan mõnda aega õppida just selles ülikoolis ja uurisin eelmisel talvel meilitsi, kas mul oleks siiski võimalik siin ühe semestri jagu kursusi kuulata. Ootasin vastust nädalaid ja pelgasin, et seda ei tulegi. Hiljem põhjendati viisakalt, et vastus viibis, sest mu kiri saadeti veel mitmele inimesele arutamiseks edasi, enne kui sündis otsus kahe teaduskonna vahel Erasmuse vahetusprogrammi leping sisse seada.

Ma ei oleks oodanudki, et siinne üliõpilasvahetuse büroo spetsiaalselt minu soovist lähtudes koostöölepingut välja pakub. Lootsin, et ehk leidub lihtsalt mingi alternatiiv, kuna ülikooli kodulehel on kirjas, et lisaks lepingulistele vahetusüliõpilastele võetakse üheks semestriks või õppeaastaks vastu ka külalisüliõpilasi (free movers). Siinne Erasmuse koordinaator aga selgitas, et vahetusprogrammiväline õpe läheks kalliks maksma (750 eurot kursuse pealt) ning majutuse otsimisel ja asjaajamisel, näiteks enda Utrechti sissekirjutamisel, poleks ülikooli tuge, mistap tuleks kõik ise ära korraldada. Seega pidasid nad lepingu sõlmimist mõistlikemaks lahenduseks.

Soovitan kõigil, kel mõlgub meeles mõni ülikool, millega tema õppeasutusel või selle allüksusel veel lepingut pole, sellest hoolimata uurida, kas üliõpilasvahetus oleks võimalik. Tähtis on ainult välisülikoolile oma motiveeritust selgelt põhjendada, tuues välja nende plusse üldiselt ja konkreetse eriala seisukohast, ning veenda neid oma võimekuses seal õppides hakkama saada. Mina lisasin e-kirjale näiteks bakalaureusediplomi ja magistriprogrammi vältel seni läbitud ainete loetelu koos hinnetega, et vastuvõtjail tekiks mu taustast ülevaade. Hiljem sain tagasisidet, et säärane initsiatiivi ülesnäitamine jättis neile väga positiivse mulje.

Hindeni „10“ küündiks vaid jumal, „9“ on professori tase?

Niisiis ei võtnud seda teed jalge alla, et lulli lüüa ja pralletada, nagu nii mõnedki erasmuslased ilmselt südamerahus teevad, sest välisõpingute jooksul saadud tulemused kantakse ju naastes enamasti sisse arvestustena - seega, milleks muretseda hinnete pärast? Säärase võtame-vabalt-suhtumisega ei maksa aga Hollandit sihtkohamaaks valida, sest siinsetes ülikoolides tuleb ka meie mõistes „rahuldava“ hinde nimel tõsiselt tööd teha.

Hollandi 10pallise hindamissüsteemi kohta on levinud ütlus, et hindeni „10“ küündib vaid jumal ja „9“ vääriline on professor, hea õppur peab leppima hindega „8“. Statistika väidab lausa, et vaid 1,5% juhtudest saab üliõpilane koondhindeks „9“ ja 0,5% juhtudest „10“. Vähim positiivne hinne on „5,5“, mis eeldab vähemalt 2/3 ehk 66,7% punktide saamist (Eestis saab E-ga läbi ka siis, kui on kogutud 51% võimalikest punktidest). Sagedaimad hinded on „6“ ja „7“, mille üle kohalikud tudengid pigem rõõmustavad kui kaeblevad.

Et siin positiivne hinne pälvida, tuleb igal juhul kohustuslikud tekstid läbi lugeda, sest loengutes on tähtis aktiivselt kaasa rääkida, küsimustele vastata ja osata neid ka ise esitada. Ka see moodustab osa lõpphindest, mistap sage puudumine kõne alla ei tule. Mõnel kursusel hinnatakse iga nädal kirjalikke kodutöid, teise jooksul tuleb teha kolm ettekannet. Vahel kontrollitakse teadmisi ka teooriaeksamiga, kuid peaaegu alati tuleb eksamitööna kirjutada 10-15leheküljeline lühiuurimus.

Kõiki varem kuuldud-loetud hoiatusi arvesse võttes oli mu jahmatus suur, kui ma sel esmaspäeval esimese kodutöö tagasi sain ja nägin sellel ilutsemas hinnet „9,5“. Ehkki ma ei uskunud algul oma silmi, leidsin ma lõpuks siiski, et sain sellesse panustatud kaheksa tunni eest vääriliselt premeeritud. Polnudki ju tegelikult nii ületamatu, lihtsalt nuputamist nõudev ja seetõttu ajamahukas. Nii hea algus andis mulle tubli innustava laksu. Kahte järgnevat kodutööd tehes olen seda enam tahtnud endast taas maksimumi anda. Maksimumi selles mõttes, et andsin oma parima, sest olen võtnud hoiaku, et keskendun kasulikule kogemusele ja uutele teadmistele, mis ma siit saan. Hinnetest rohkem plaanin tähtsustada omaenda arengut kursuste käigus.

Oma tudengimaja tutvumiskoosviibimisel jõudsime naabritega järeldusele, et välistudengid on sageli ambitsioonikamad, sest kui nad on oma maal harjunud kõrgeid hindeid saama, ei soovi nad siingi keskpärastega rahulduda. Hollandlased ise on sellega, et maksimumhindeid üliharva kohtab, taltsamalt leppinud ning võtavad hindeid üsna külma kõhuga - peaasi on läbi saada, tööandjad ju hiljem hinnetelehte ei süvene, vaid võtavad pigem arvesse sotsiaalset aktiivsust, s.o ürituste korraldamise kogemust ja ühendustesse kuulumist.

Teisalt suhtuvad hollandlased suurde lugemiskoormusse ja pidevatesse hindelistesse ülesannetesse stoiliselt, samas kui välistudengid üksteise võidu ohkavad, et nende koduülikoolis küll niisugust tampi polnud.

Ohkan minagi, sest ööd kipuvad pidevalt napiks jääma ja silmad tulitama. Lisaks ülikoolile, mis juba üksi vabalt suurema osa ajast ära täidaks, käin ma kahel õhtul nädalas keeltekoolis hollandi keele kursusel ning töötan nädala kohta 16 tundi. Juba seda on palju, nii et täiskoormusel töörügamine, mis Eestis kõrghariduse omandamise kõrvalt üsna tavaline on, poleks siin mõeldav. Et mitte erakuks jääda, olen kehtestanud reegli, et lähen nädalas vähemalt kaks-kolm korda varasemate või uute tuttavatega välja. Märtsist hakkan ühe uue sõbrannaga ka paar korda nädalas kampuse jõusaalis käima.

Siinsetest õpetamistavadest ja üldise õpikeskkonna plussides kirjutan juba mõnes järgnevas postituses. Püsige lainel!

Jaga artiklit

4 kommentaari

G
ggg  /   11:24, 22. veebr 2014
Pedagoogiline nõmedus. Justkui poleks seal tippülikoolis ei inimese mälu mahust, vaimse töö intensiivsusest , erinevate ainete töömahukusest ega muust suurt midagi teada.
  /   15:56, 21. veebr 2014
Autor ütleb ju kohe algul ära, mis eriala ta õpib: keeleteadust ehk lingvistikat.
80 lk päevas lugeda polekski võib-olla probleem, kui inimesel poleks muud lisakoormust. Kui kolmel päeval on loengud, nagu mina siit välja loen, ja 16 tundi nädalas (ilmselt kaks päeva?) töötab ka, lisaks on keeletunnid ja nende jaoks arvatavasti ka kodutöö... Lihtne see kindlasti pole. Ja ega 24/7 saa ka arvuti taga istuda, Pealegi kui nii ilusas linnas juba õppida, siis pole ju mõtet kogu aeg nelja seina vahel istuda ja õppida. Igal juhul edu!

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis