Peaminister Andrus Ansip Sotšis laskesuusatamisvõistlust jälgimas. (STANISLAV MOSHKOV)

Eesti on pärast taasiseseisvumist saanud vabadust nautida 22 aastat ning saab enam-vähem öelda, et Sotši olümpial näeme võistlemas iseseisva Eesti riigi spordisüsteemi vilju. Maast-madalast alates, kui paar ammu neljandas elukümnendis käivat meest välja arvata.

Seega annab peeglike adekvaatse vastuse selle kohta, millise spordisüsteemi oleme suutnud üles ehitada ja nähtavat pilti käis olümpia alguses kohapeal kaemas ka peaminister Andrus Ansip. Kindlasti tore, et käis, sest ta nägi peeglist avanevat pilti. Mis pole teps mitte ilus.

Eesti koondisel on seni olnud üksikuid lokaalseid õnnestumisi-eneseületamisi, aga mitte ühtki tõeliselt eredat sähvatust. Meie talispordi üldine tase tähendab seega paraku halli keskpärasust, enamasti võistlejaterivi tagumist poolt. Ning kogu kriitikat ei saa sugugi ainult konkreetsete sportlaste-treenerite kaela valada. Kui kõik on ühtviisi hall, tuleb viga otsida ka süsteemist.

Suure osa 22 aastast on Reformierakond olnud riigipumba juures. Seega otseselt vastutav kõige selle eest, mis riigis toimub. Spordi osas pole ilmselgelt ülesandega toime tuldud – on ammu öeldud, et tipud kerkivad meil esile mitte süsteemi tõttu, vaid selle kiuste.

Võtame põhjalikumalt ette ühe detaili, hakkame lastest pihta. Tänase võimukoalitsiooni valimislubadus mõne aasta eest oli igale lapsele 2000 krooni huviringiraha (sealhulgas spordiringides käimiseks). Lubaduseks on see jäänudki.

Statistika kohaselt elab 10 protsenti lastest suures vaesuses. Lisame teise väga suure osa neid, kes selle kategooria alla ei kuulu, aga kelle vanematel pole sisuliselt samuti võimalik oma lapse (laste) treeninguid rahastada. Reformarid, ärge hakake rääkima keskmisest palgast. Vaadake mitusada eurot väiksemat mediaanpalka (poliitikud, teate küll, mida see väljend tähendab) ja saame laste tegelike võimaluste indikaatori kätte.

Ringitoetus on eluliselt vajalik, et võimalikult suurem arv lapsi saaks tegelda huvialade, sealhulgas spordiga. Praegu jätame x protsendi laste potentsiaali lihtsalt kasutamata, kui neil pole majanduslikel põhjustel võimalik trennis käia. Me ei saa kunagi teada, kui paljud neist võiksid Eestile au ja kuulsust tuua.

See oleks esimene samm tippsportlaste kasvatamisel. Edasi tuleks kõik järgmised. Spordikoolid likvideeriti koos likviidsusega ja kui mujal neid taastatakse, võiks ise sedasama kaaluda.

Selge see, et kõigile ja kõigele raha ei jätku, aga lastest tuleb algust teha. Aasta enne riigikogu valimisi läheb küll vastupidi. Treenerid pannakse makse maksma – nende tasustamise korrastamine on õige –, aga kompensatsioonimehhanismist pole vähemalt praegu midagi kuulda, ehk kõik tuleb treenerite enda ja/või lastevanemate taskust. Vähemalt üks suur spordiklubi teatas märtsist trennitasude 20-protsendilisest tõusust. Nii et see 2000 krooni huviringi toetust kujuneb tegelikkuses miinusmärgiga lubaduseks.

Tõepoolest võimas, Ansip ja Reformierakond. Esimesi tagajärgi nägite Sotšis ise.

Jaga artiklit

42 kommentaari

K
Kindlustunne puudub peaaegu kõiges.  /   15:00, 28. veebr 2014
Taliolümpiamängud olid meile tulem sellest, mis riigis toimunud ja ega siis tagasiside olümpialt parem ei saanud olla (topingust ei räägita). Ebaõiglust on selles riigis palju - lastetoetused, nende vanaisade/vanaemade pensionid jne. Tegusad saaksid olla rikkamad, just tänu ebavõrdsusele lapsena ja pensioniealistena - loe ja kuula mida riigikontrolli juhtoinad rahvale praegusest pensionisüsteemist räägivad, Ligi ja tema ligemised on muidugi teine maailm, nemad "lolli rahvaga" ei tseremoonitsegi - ühed peavad saama erikohtlemise, teised olgu lihtsalt "arusaamises", et majandus kiratseb. Ümberjagamisest ei tasuvat rääkida. Jube loll on olla selles valguses ja teadmises, et meil on juhtideks .....
V
Veiko.  /   13:52, 19. veebr 2014
Kas Ansip oma lastele ka ütles,et ennem saame rikkaks ja siis saate alles sportima ja ülikooli minna??

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis