Õhtulehe olümpiablogi

Deivil Tserp | Seis pole hull, vaid kardetust hullemgi (10)

Deivil Tserp, 17. veebruar 2014, 12:00
Grete Gaim pälvib tähelepanu eriliste silmaläätsede tõttu, ent rajal on tema kaotus tippudele suur CARLOS BARRIA
Juba aasta aega enne Sotši olümpiat oli selge, et Eesti koondise saak kujuneb kehvaks, sest valdavalt on tegemist vastupidavusaladega, kus üleöö juhtub imesid harva.

Spordipeole sõites vasardas siinkirjutaja peas mõte, et tuleb leppida maailma mõistes keskpäraste kohtadega. Kuid juba nädal enne Sotši mängude lõppu on selge: niigi madalale asetatud latt kukub ikka pahatihti kolinal maha.

Samal teemal

Kõlagu järgmine ennustus kuitahes irooniliselt, aga meie tipphetkeks kipub jääma ROKi presidendi Thomas Bachi ööbimine olümpiakülas Eesti delegatsiooni majutuskohas.
Jah, Eesti talisport on prantsatanud tasemele, millest allapoole langeda pole võimalik, ent tõusta võib hea tahtmise korral küll.

Tipprühkimine on raske töö, mida tuleb teha päevast päeva, olgu tunne kehv või keskpärane. Aga kui palju leidub sportlasi, kes on valmis ennastohverdavalt rügama ning taluma karme aegu ja üldsuse ilkumist?

Võtame Eesti senise kultusala murdmaasuusatamise, kus tänu kuldsele triole – Andrus Veerpalu, Kristina Šmigun–Vähi ja Jaak Mae – avanesid rahakraanid, mis lubanuks luua tõhusa süsteemi uute tippude ettevalmistamiseks.

Ebaõiglane oleks väita, et kogu aeg on istutud, käed rüpes. Käima on tõmmatud ETV-Swedbanki noortesari, tänu Toomas Annusele loodi Merko järelkasvutiim. Paraku pole viimastel aastatel vingeid esilekerkijaid olnud.

Nõustun Mati Alaveriga selles, et Veerpalu sarnaseid sportlasi ei sünni iga aasta. Ometi peaks leiduma nii palju treeneritarkust ja endiste tippude kogemusi, mis lubaks ette valmistada suusatajaid, kes jõuavad MK-etappidel ning tiitlivõistlustelgi 30 hulka.
Kahjuks juhtub seda üha harvemini ja pigem mõõduvõtmistel, kus konkurents on tavapärasest lahjem.

Tänavu jaanuaris oli meil „õnne" Poolas, sest soomlased, norralased ja rootslased jagasid medaleid kodustel meistrivõistlustel.

Tabavalt ütles Alaver pärast Sotši 15 km klassikasõitu, kus eestlaste laeks jäi Aivar Rehemaa 40. koht. Algo Kärp ja Karel Tammjärv olid viiendas kümnes ja Raido Ränkel lõpetas seitsmenda kümne alguses. „Nad kõik on toredad inimesed, kuid sportlikult meid rõõmustada ei suutnud," lausus Alaver.

Huvitav on olukord laskesuusatamises. Erinevalt murdmaast leidub tagalas noorte ja juunioride tiitlivõistluste medalivõitjaid – Grete Gaim, Rene Zahkna ja Tuuli Tomingas. Ent teekond täiskasvanute eliiti pole roosiline.

Sotšis võistlev Gaim pälvib tähelepanu eriliste silmaläätsede tõttu, ent rajal on tema kaotus tippudele suur. Piiga kiituseks tuleb öelda, et ta rääkis siiralt oma puudujääkidest ja hirmudest. Laskumistel pidurdas Gaim hoo kinni, varasemad kukkumised on ta ettevaatlikuks muutnud. Probleemidega peaks tegelema esimesel võimalusel, vastasel juhul ei ole noorel sportlasel võimalik tippu jõuda.

Laskesuusatamisega sarnane seis on ka kahevõistluses. Hea potentsiaaliga mehi – eelkõige vennad Han Hendrik ja Kail Piho ning Kristjan Ilves – leidub, kuid maailma koorekihti tõusmiseks on vaja vähemalt ühe olümpiatsükli jagu leiba sõnnikuks ümber töötada.

Ja alade eestvedajatel tuleb tõsiselt mõelda, kuidas sportlasi osavalt tõusuteele aidata.

10 KOMMENTAARI

g
G 18. veebruar 2014, 10:35
Kes on need spetsialistid ja sportlased kes alles nüüd saavad aru, et tippu tõusuks tuleb teha ränka tööd??? Pealtnäha polegi paljud meie sportlased sellised kes suudaksid sellist trenni taluda mis tippu viiks. Rehemaa ja mõned tibid on selle ehtsaks näiteks.
j
Järjrkordne Vesipruul 18. veebruar 2014, 09:17
on oma leivakannika pärast mures.Õigustatult.Võtke positiivselt:Üha vähem eestlasi ruunab ennast tippspordiga ja panustab oma elu ja tervise järglastele,tööle ehk laiemalt - elule.
Loe kõiki (10)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee