Olen 4. liini bussid hellitavalt ristinud fantoombussideks, sest peatusetabloo nende liikumisi küll õigesti ei kajasta ning tihti jääb mõni buss vahele. (Kais Allkivi)

Bussipeatuse tabloo näitab, et buss peaks kohe-kohe tulema. Kaks minutit veel, üks minut, null minutit... Ja siis järsku 17 minutit! Kuhu see buss siis jäi? Nii on mul 4. liini bussiga, mis minu kodu juurest ülikooli sõidab, juhtunud juba viis korda kahe nädala jooksul. Kui ma aga käega vehkides oma pealeastumissoovist märku ei anna, võib ühissõiduk peatusest sootuks mööda vurada.

Hollandiga seotud eestlased on mulle üldiselt kinnitanud, et siinne ühistransport toimib kui kellavärk. Ehkki Hollandi tihe rongiliiklus võimaldab mugavalt ja kiiresti ühest linnast teise liikuda (näiteks Amsterdami pearaudteejaama suunduv rong väljub Utrechti keskjaamast iga 7-15 minuti tagant, ka Haagi siirdub iga veerandtunni tagant otserong), on mul siinse ühistranspordiga ka negatiivseid kogemusi. Jagan järgnevalt näpunäiteid, millega siiatulijatel tasuks võimalikult valutu liiklemise nimel arvestada.

Alustan bussidest.

1) Kõige viimasele veel sobival ajal lahkuvale bussile ei maksa lootma jääda. Et mitte hilineda, tuleks graafikust valida mõni veidi varasem buss ja jätta endale tagavaravariant, sest soovitud sõiduk ei pruugigi tulla. Hilinemine hollandlastele aga ei meeldi.

Mul on kahe Utrechtis elatud nädala jooksul tervelt viis korda juhtunud, et buss nr 4, mis peaks tabloo väitel kohe jõudma, kustub sealt ühtäkki ning asemele ilmub märge, et järgmine buss tuleb 14 või 17 minuti pärast. Tõsi, kolmel korral neist on buss mõne minuti pärast lõpuks peatusse jõudnud, mis siis et tablool see enam ei kajastu.

Eeldusel, et orienteeruvad saabumisajad lähtuvad busside edastatud GPS-signaalist, ei tohiks seda juhtuda. Kui tabloonäidud põhineks vaid etteantud ajagraafikul, ei saaks sealt ju infot ka busside hilinemise kohta, kuid aeg-ajalt saab ühest minutist kaks või kolmest viis, kui miski teel olevat bussi kinni peab. Teine kord aga jääb buss justkui kadunuks või jõuab hiljem igasuguse hoiatuseta. Saa siis aru!

Ettevaatlik tasub igatahes olla. Tean, et kohalikudki on hommikuti kooli või tööle kiirustades kimpus vahele jäävate bussidega. Sõbranna on näiteks kirunud 12. bussiliini.

2) See, et buss viimaks tuleb, ei tähenda, et ta ka peatub. Kui keegi sõitjatest pole stopp-nuppu vajutanud ja bussi peale soovija endast ise hääletades märku ei anna, kimab bussijuht suure tõenäosusega edasi (välja arvatud juhul, kui selles peatuses ühegi teise liini busse ei peatu).

Mina sain õppetunni kätte, kui tabloo järjekordselt näitas, et buss peaks olema juba ära sõitnud, ent seda veel kuskil näha polnud. Et mul oli kaks rasket toidukotti ja olin valmis ka selleks, et oodata tuleb veerand tundi, otsustasin pingile istuda. Ümbritsetud veel kümmekonnast ootajast, märkasin oma bussi alles siis, kui see peatusse - õigemini peatusest mööda - tuhises. Hüppasin küll kähku püsti, kuid oli juba hilja.

Jälgisin siis kõrvalt kohalikke ja märkasin, et nemad võtavad positsiooni juba varakult sisse ja viipavad bussijuhile käega, et too seisma jääks. Talitasin nõnda minagi, kui järjekordselt hilinenud sõiduk pärale jõudis. Toimis!

Bussijuhid teretavad naeratades ja transport käib varahommikuni

3) Kui peatuses pole meeletut inimmerd, pääseb bussi peale enamjaolt vaid esimesest uksest. Seda selleks, et bussijuhi valvsa pilgu all kiipkaardiga sõidu eest tasuda.

4) Eesuksest peale minnes on viisakas bussijuhile tere öelda. Sageli jõuavad nad ise juba ette ja tervitavad bussi astujaid naeratusega. Üleüldse on siinsed bussijuhid heatujulised - vahel lausa vilistavad roolikeeramise taustaks, ja keegi ei vaata neid imelikult. Väljujail aga on komme juhile peeglisse head aega viibata.

5) Peatustel tuleb hoolega silma peal hoida, et jõuaks õigel ajal stopp-nuppu vajutada, sest kui ootepaviljon juhtub tühi olema, ei raiska bussijuht peatumisele aega. Mul õnnestus esimesel koolipäeval kodupeatus maha magada, sest unustasin end aknast kauneid linnavaateid imetlema. Heal juhul on bussis ekraan, kust saab marsruuti jälgida, ent vahel on see väljas. Ka linti loetud hääl ei kuuluta kaugeltki alati järgmist peatust välja.

6) Väljumise eel ei tohi unustada check-out’i tarbeks uuesti kiipkaarti pihku haaramast, et sõidule mitte peale maksta. Kui kaart sisenedes registreerida, debiteeritakse sellelt 4 eurot - juhul kui väljumine registreerimata jääb, ei kanta ülejäänud summat kaardile tagasi. Sõidu lõpphind sõltub kilomeetrite arvust. Minu üheksaminutine sõit südalinna maksab 1,20-1,30 eurot. Pidev hajameelsus läheks niisiis kalliks maksma.

Tähelepanu! Mõnes bussis peab uste avamiseks ise nuppu vajutama.

7) Bussimarsruudid maksab omale juba eos selgeks teha, sest mõningatel peatustel vastaspeatust ei ole või ei paikne samanimelised peatused üldse kohakuti. Näiteks saan ma 12. liini bussiga küll keskjaamast koju, ent keskusse tagasi sõites sama buss mu kodu juures ei peatu. Siis on targem minna kampusest hoopis teisele poole jäävasse peatusse, kust sõidab läbi 4. liini buss. Kui pealeminekuks on parim De Hoogstraati peatus, siis mahatulekuks jällegi Prins Hendriklaan (De Hoogstraati vastaspeatus asub hoopis eemal, Prins Hendriklaanil seda polegi). Alati pole peatusesildil välja toodud kõiki busse, mis seal peatuvad - usaldada tasub reisiplaneerijat leheküljel www.9292.nl või www.ns.nl.

Eestiga võrreldes väärib kiitust see, et olemas on ööbussid. Ööl vastu laupäeva ja pühapäeva käivad bussid kesklinnast minu kanti kella üheni suhteliselt väikeste vahedega, seejärel pääseb koju kella kahese või kolmese bussiga. Isegi argipäevadel väljub viimane buss kesklinnast veidi pärast kella ühte.

Samuti on bussid alati puhtad nii seest kui ka väljast (ei mingeid poripritsmeid!). Hollandlaste jaoks tähendab lehkav kaasreisija alkoholilõhnase hingeõhuga noorukit - seda, millega tuleb Eesti ühistranspordis vahel silmitsi seista, ei kujutaks nad ilmselt ette.

Poolduvad rongid - kes vales pooles istub, põrutab vales suunas

Ja nüüd rongidest.

Võrreldes näiteks Saksa või Šveitsi rongihindadega on Hollandis üsna soodne ühest linnast teise reisida. Ka riigi ühest osast teise sõites jäävad teise klassi piletihinnad 25 eurost allapoole. Esimese klassi pileteil ma suurt mõtet ei näe, sest neil vagunitel ei paista mingit erilist vahet olevat - ainus, mis esimese klassi kasuks kõneleb, on vaikus ja võimalus kindla peale üksinda istuda.

Suur pluss on ka see, et rongides on enamasti traadita internet. Kui just tukkuma ei jää, on raske oma peatust maha magada, sest rongijuht korrutab seda enne jaama jõudmist ja igas vagunis on mitu ekraani, kust vaatab vastu järgmine sihtkoht ja saabumiskellaeg.

Hilinemisi, mistõttu plaanitud ümberistumine nurja läheb, tuleb muidugi ette, kuid õnneks pole piletid  seotud kindlate kellaaegadega ega pruugi sõltuvalt piletitüübist olla seotud ka kuupäevaga. Tähtis on, et neid kasutataks määratud paigast kindlasse sihtkohta jõudmiseks - nõudku see siis kas või kolm ümberistumist. Kõigi asulate vahel paraku head rongiühendust pole.

Mu varasematel Hollandi reisidel on mõnigi rongisõit seikluseks kujunenud. Eredaimalt on meeles sõit Zeelandi väikelinnast Goesist Amersfoorti ja tagasi. Kuigi Utrechti naabruses asuv Amersfoort on Hollandi suurim transpordisõlm, tulnuks mul sinna jõudmiseks sõita kolme rongiga. Tulnuks, kuna viimane neist tol päeval miskipärast Utrechtist edasi Amersfoorti ei sõitnud, vaid sättis end pärast Utrechti Gouda suunas. Läksin Goudas maha ja ootasin pool tundi uut, juba neljandat rongi. Mu pileti peal seisis küll Goes-Amersfoort, aga õnneks oli konduktor mõistev, kui talle oma loo ära rääkisin. Paar turisti, kes - nagu minagi tollal - hollandi keelt ei osanud, olid samamoodi valesti sõitnud.

Kui muidu saab siinmail enam-vähem kõik asjad edukalt inglise keeles aetud, siis rongiga liiklemisel kulub algtasemel keeleoskus ära küll, sest kõik teadaanded on üksnes kohalikus keeles. Oleksin ma siis mõistnud, millest jutt käib, poleks ma tagasiteel Goesi ilmselt vales rongipooles maandunud.

NB! Perroonid pole mitte asjata jagatud a- ja b-sektoriks, näiteks 9a ja 9b. Vahel suundub a-sektoris peatuv rongipool ühte linna ja b-sektoris peatuv pool teise linna. Kusagil tee peal haagitakse vagunid lahti ja pooled lähevad oma teed. Sestap on tähtis hoolega perroonitabloosid jälgida ning teadaandeid kuulata. Reisijaile loetakse sõnu peale, et nad enne lahknemist õige numbriga vagunis oleksid.

Sõber saatis mu küll õige ukseni, ent kuna selles vagunis polnud ühtegi istekohta ja seal istujad soovitasid mul järgmisest vagunist edasi otsida, lõpetasingi vales pooles. Roosendaali asemel sõitsin hoopis Haagi. Sealt õhtusel ajal Zeelandi mineva rongi leidmine oli paras peavalu. Rong, mis pidanuks sealt Vlissingeni sõitma, pöördus just tol korral poolel teel tagasi. Õnneks suutsin ma selle hoiatusteksti tabloolt välja lugeda. Tagasi ma viimaks jõudsin, kuid linnulennul 170kilomeetrise vahemaa käbimiseks kulus üle viie tunni.

Trammidega on mul vähe kogemusi. Olen vaid Amsterdamis mõned sõidud teinud. Maksmine käib samamoodi kui bussides ning ukse avamiseks tuli alati nuppu vajutada.

Igal juhul, head ringisõitmist kõigile, kel kavas siia sattuda! Veel succes er mee!

PS. 4. bussiliin kadus 3. märtsist ära. Nüüd liiklen teaduspargi ja kesklinna vahet sõitva 28. liini bussidega, kuid needki jäävad sageli vahele. Vähemalt on intervallid tunduvalt väiksemad.

Jaga artiklit

6 kommentaari

M
Marks  /   15:54, 29. mai 2014
Eelnevatega nõus. Hollandis olles tuli täpselt minutipealt olla nt trammipeatuses, need liiguvad seal sedasi, et võid kella nende järgi sättida. Aga mulle Holland meeldis, väga muhe, väga sõbralik rahvas ja meeldis ka muidugi kohalik loodus. Olin Amsterdamis kohapeal pea 2 kuud. Super, võiks täitsa elada seal.
I
ikke  /   00:02, 5. märts 2014
jalle loll jutt siin , koik liigub siin tapselt kui minut hilja oled siis lannu :P

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis