Toit. (Aldo Luud)

Vihastavalt ärritav on päevast päeva Sotši olümpiamängudel kuulda või lugeda, et sportlastele pakutav toit on kehv. Alljärgnevalt meenutan üht õpetlikku lugu.

Nimelt tutvusin ligi 24 aastat tagasi Tallinnas Saksamaa kodanikuga, kes on Hiiumaal sündinud. Ta oli toona üle pika aja esimest korda sünnimaal käimas ja imestas paljude asjade üle.

Kui ma Fritziga juba paremini sõbraks sain, õppisin teda üha rohkem tundma. Sõnaga: kuldaväärt inimene!

Kord istusime Frankfurdi lähedal tema maja hoovis, jõime mineraalvett ja pajatasime lookesi. Kuna teadsin, et Fritz on suures ilmasõjas võidelnud peaaegu esimesest päevast viimaseni ning pärast sõda istus ta aasta aega Itaalias vangis, siis uurisin, kui karm oli elu okastraadi taga.

Selgus, et söögipoolist nappis. Mehed olid tihti nii kurnatud, et kui neid hommikul üles kamandati, siis läks hoobilt silme eest mustaks ja variseti põrandale. Ka Fritz kraapis vahel rohulibled kokku ja sõi need ära, et kõhus oleks midagigi. Seda lugu rääkides ei haletsenud ta end kordagi.

Praegu on Fritz 93aastane ja väga hea vaimse tervise juures. Tema lahedad killud innustavad mindki Eesti elu depressiivset painet unustama. Sotšis võistlevatel sportlastel soovitaksin aga sügavalt järele mõelda, enne kui nad normaalse toidu pärast virisema hakkavad.

Jaga artiklit

4 kommentaari

5
500  /   01:50, 14. veebr 2014
Kusagilt kuulsin, et pakutakse 500 erinevat rooga. Niipalju siis valiku vähesusest.
  /   22:09, 13. veebr 2014
Spordiblogides vinguvad ajakirjanikud toidu üle - küll on portsud väiksed, küll on valik niru ja portsud väiksed.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis