Õhtulehe olümpiablogi

Ott Järvela | Lihtne stolovaja paneb olümpiasööklale ära nagu part konnale! (15)

Ott Järvela, stolovaja Pojedim, 12. veebruar 2014, 13:24
Stolovajas Pojedim läks kõik taldrikul nähtav maksma 360 rubla. Ott Järvela
Lisaks võistlustele ja sportlastele on olümpiaajakirjanikul kaks suurt muret – transport ja ninaesine. Kui esimese eest hoolitsemine tuleb jätta korraldajate hooleks, sest nii on lihtsalt kõige mõistlikum, siis menüüga on võimalik ja tulebki intensiivsemalt tegeleda.

Tõsi, on võimalik ka see korraldajate hooleks jätta, ent see poleks rahuldav, sest tähendaks kas McDonald's'i-dieeti (Morgan Spurlocki 2004. aasta dokumentaalfilm "Super Size Me" on hoiatav näide, mis selle variandi välistab) või toetumist pressisööklale, kus toit kallis ja maitsetu, portsud päkapikumõõtu ning nõud kõige odavamast plastikust.

Samal teemal

Näiteks annus liha (vahet pole, kas kana, kala või siga) maksab pressisööklas 200-250 rubla, garneering (riis või kartul) 100 rubla, salat keskmiselt 150 rubla. Juurde pudel vett (55 rubla) ja 500 rubla (umbes 11 eurot) on kindlasti täis. Supp läheb veel 150 ja magustoit teist samapalju.

Ning nagu öeldud: portsud tillukesed ja söök ise üsna maitsetu. Ning valik liiga sageli liiga ahtake. Ent neil puhkudel, kui aega pole – ja transpordile kuluva üüratu aja tõttu on enamik päevi just sellised – ajab asja ära. Õnneks oli mul eile enne laskesuusatamisvõistlusele minekut veidi aega ning sinikollase portaali kolleegi soovitusel sai tehtud väike jalutuskäik.

Sihtpunktiks stolovaja Pojedim, asukohaga Estonskaja tänav 39. Mu elu senised sööklakogemused on koolisööklat välja jättes üpris napid. Meenub vaid kunagi lapsena Kunda sööklas nina ette tõstetud erakordselt võigas klimbisupp. Pojedimi kvaliteet oli hoopis teine!

Esmalt salatikesed – kokteilsalat, vinegrett, suvine salat, kurgisalat, muna majoneesi ja konservhernestga, kõik kenasti klaaskausikestes. Ilus, isuäratav ja hea vene köök. Tegelesin vapralt enesetalitsemisega ja tõstsin kandikule ainult kolm kausikest.

Järgmisena supid. Valikus oli sorte seitse või kaheksa. Et eestlased on pigem ikka klassikamehed olnud, võtsin borši. Kaussi sortsutati silma järgi hinnates kaks korda suurem annus kui pressisööklas. Praest otsustasin seetõttu loobuda. Küll aga palusin endale ühe Tarhuni limonaadi. Sellega tekkis probleem – rohelisi mullijooke oli valikus koguni kaks ja müüjatädi ei osanud öelda, kumb parem. Võtsin kuldse korgiga.

Ja siis tõehetk kassas. Hindasid kuskil suurelt kirjas polnud ja menüüd polnud ka otsima hakanud. Usaldasin juttu, et hinnad on poole umbes odavamad kui pressisööklas. Rikkalik supp, kolm salatikausikest ja pudel Tarhuni... 360 rubla (umbes 7,5 eurot)!

Olümpiahindasid arvestades poolmuidu saadud, sest pressisööklas saanuks sama raha eest kaks korda vähem kaks korda maitsetumat suppi ja ühe karbikese rohelist salatit. Ja vsjoo. Võistluse tulemus oli selge kui allikavesi: lihtne, aga kodune stolovaja pani pressisööklale ära nagu part konnale!

15 KOMMENTAARI

i
imelik 14. veebruar 2014, 09:50
mismoodi nagu part konnale????? vaimukus või?
l
lp. ott 12. veebruar 2014, 21:44
stolovaja ongi eesti keeli söökla .
Loe kõiki (15)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee