Indoneesia blogi

Indoneesia blogi: kuidas Indoneesias liikluspolitseiga hakkama saada? (4)

Lilli Tölp, 14. veebruar 2014, 12:37
 Lilli Tölp
B-kategooria juhiload on mul olnud 12 aastat, mis seaduse silmis ei anna mulle õigust sõita skuutri või mootorrattaga. Tegelikult füüsilisel kujul mul load üldsegi puuduvad, sest Eestis kasutasin lubade asemel ID-kaarti. Hoolimata sellest olen skuutriga ringi sõitnud alates esimesest nädalast, mil Indoneesiasse jõudsin, ehk siis nüüdseks enam kui viis kuud.

Senini on mind politsei teeäärde tõmmanud kahel korral. Esimene kord Jogjas ja teine kord Balil. Sõbrannad teadsid mulle juba enne Indoneesiasse tulekut rääkida, et Jogjas on lihtne politseiga hakkama saada.

Peamine on manada näole lai naeratus ning anda neile mõista, et sa ei saa mitte midagi aru. Iga küsimuse peale tuleb noogutada ning korrutada "Yes, yes.". Üldjuhul ID-kaardi ning sõiduki passi näitamisest piisab. Nõnda toimides halastavad nad ka kõige andetumale sõitjale.

Omal nahal kogetud ning võin öelda – toimib!

Balil aga nii lihtsalt ei pääse. Buled (valged inimesed) on politsei peamine sihtmärk. Iga eksimuse pealt teenivad nad otse taskusse 50 000 ruupiat. Bali politseinike kasuks räägib see, et nad räägivad inglise keelt. Nende käest on juba raskem pääseda.

Kui ma neile oma ID-kaarti näitasin, siis kummalisel kombel ei saanud ma süüdistust, et tegemist ei ole juhilubadega või et A-kategooria sõiduõiguste puudumisega, vaid hoopis, et need ei ole rahvusvahelised juhiload. Sellele järgnes nõue, et pean selle eest 50 000 ruupiat trahvi maksma.

Mõistsin koheselt, et olen suures jamas. Mitte miski ei rääkinud minu kasuks. Siin sai päästa vaid veenev enesekindlus.

Ajasin selja sirgu ning laususin silma pilgutamata: "Elan Jogjas ning seal politsei arvestab neid lube kui täieõiguslikult kehtivaid. Mul ei ole senini mingeid probleeme seoses sellega ette tulnud. Aitäh, pean nüüd lahkuma."

Mundris mees ei osanud muud teha kui mu dokumendid tagastada, tee vabastada ning mul minna lasta. Vedas!

Mäletan, et kui Jogjasse saabusin, siis tundus motika rooli istumine tohutu suure julgusteona. Nüüd sõidan kui kogenud rallisõitja kunagi. Liigne enesekindlus ei pruugi aga alati kasuks tulla. Mu (valged) tuttavad on korduvalt liiklusõnnetusse sattunud. Pea iga kuu tuleb keegi kooli kas lõhkise põlve, kriimustatud näo või marraskil küünarvarrega.

Esimeses raviasutuses ei võetud neid üldse jutule. Teises tehti röntgenpildid vaid peast. Kõik näis korras olevat, kuid 17 tunni möödudes tüdruk suri. Ta oleks võinud õnnetusest eluga pääseda kui üksnes keegi oleks võtnud vaevaks tema siseorganeid ka pildistada. Sisemine verejooks sai talle saatuslikuks.

Kõige rohkem tunnen selles situatsioonis kaasa tüdruku perekonnale. Teadmatus, segadus, lein ja sealjuures ametlike paberite korda ajamine, et keha saaks kodumaale tagasi. Kolm nädalat ootamist enne kui nad said ta maha matta. Kolm nädalat!

Minu esimene (loodetavasti viimane) avarii juhtus Balil. Kui ma ei eksi, siis järgmisel päeval peale politseiga kohtumist. Sõitsime saare põhjapoolses osas Kalimantani mäge vaatama. Tagasi allamäge tuhisedes sõitsin Mati ning Mari sabas. Nähtavus oli hea, teeolud olid keskmised, tuju super aga korraga tõmbas Mati pidurid blokki. Liiga hilja avastas asfaltis suuremat sorti augu. Meie pikivahe oli ilmselgelt liiga lühike ning ma lendasin neile sõna otseses mõttes tagant sisse.

Hea oli, et kiirused maha olid pidurdatud. Hea oli, et meil kiivrid peas olid ning et keegi meile rohkem sisse ei sõitnud. Vastasel juhul oleks lugu õnnetumalt võinud lõppeda.

Maandumine oli valus.

Lendasime vasakule teeserva ja tundsin, kuidas pea sai korraliku litaka vastu maad. Kui silmad avasin nägin enda kõrval Marit kõhuli ning Matit selili lamamas.

Tahtsin püsti tõusta, kuid ükski mu kehaosa ei allunud mu soovile. Tahtsin küsida, kuidas mu kaaslaste olukord on, kuid mul puudus jõud, et häälepaelu pingutada.

Kohalikud mehed tõmbasid mu püsti. Tahtsin neile öelda "Aitäh! Saan nüüd edasi ise kõnnitud", kuid just selsamal hetkel läks mul pilt eest ära.

Teadvusele tulles vaatasin oma haavad üle. Ei midagi hullu – huul pisut verine, ühest esihambast oli murdunud mikrokild, vasak jalg marraskil ja paremale hakkas käelaba suurune sinikas moodustuma.

Ümbruskonna inimesi oli juurde kogunenud. Suunurki üles surudes ning ühele papile otsa vaadates üritasin teda uskuma panna, et kõik on korras. Oma haavu puhastades hakkas mul korraga aga väga külm. Kogu keha vappus ja värises. Pisarad voolasid ning süda läks pahaks. Olin ilmselgelt šokis. Mari oli mulle toeks ja õnneks ei kestnud see kaua.

Kui oli pinge maha kerinud, võtsime end kokku ning ronisime motikate rooli tagasi. Masinad käivitusid kenasti ning saime naasta Ubudi taastuma.

Samal teemal

17. märts 2014, 11:33
Indoneesia blogi: püha mägi Kemukus ehk seks ei ole tabu
10. märts 2014, 10:33
Indoneesia blogi: pidu surma ümber
3. märts 2014, 15:22
Indoneesia blogi: naturaalne ime- ja iluravim JAMU
27. veebruar 2014, 15:35
Indoneesia blogi: mida head ja võigast pakutakse turul?

4 KOMMENTAARI

t
tyypiline 1. märts 2014, 17:53
eestlane välismaal, mitte mingil juhul täita selle riigi seadusi, mida sa kylastad, matsid, eesti värdjad välismaal oleks õige pealkiri
l
lilli 26. veebruar 2014, 16:29
hahaahaaa hea manööver :))
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee