Aleksandr Lukašenka on suur spordi-, eriti aga hokifänn. (AFP / Scanpix)

Eile õhtul polnud mul põhjust pesema minna, sest hommikul olin kogenud midagi nii vägevat, et seda ei tohtinud maha loputada.

Aga alustame algusest. Nimelt sõitsin eile vaatama eestlaste fiaskoga lõppenud vabatehnikasprinti. Kui tavapäraselt on möödunud teekond Gorki meediakeskusest Laura-nimelisele suusastaadionile pidurdusteta, siis seekord paluti meil enne mäegondlile minekut nurga taha seisma jääda.

Mõistagi tekkis kõigil mu kolleegidel küsimus, et miks me ühtäkki passima peame, kui silmaga nähtav põhjus puudub. Põnevust krutiti mõne minuti jagu ja siis ta tuli – tuttav vunts nina all, saatjad ümberringi sibamas.

„Ka see oli Aleksandr Lukašenka?" küsis soomlasest kolleeg ning kiikas minu poole. „Jah, Valgevene president," vastasin.

Kui Lukašenka oli gondlisse istunud, lubati meidki tema jalajälgedele tatsama. Tahtsin koos kolleeg Tarmo Tiisleriga järgmisse gondlisse minna, kuid ühtäkki seljatagant välja ilmunud Valgevene ajakirjanikud tahtsid meist sõna otseses mõttes nagu tankiga üle sõita.

Eilne sünnipäevalaps Tiisler sai kelleltki küünarnukiga matsu. Tol hetkel mõtlesin, et ameerika jalgpalli valusamate võtete kogemiseks ei pea tingimata proovima Margus Hundi uut lemmikala, piisab kohtumisest Lukašenkaga, kelle kohalolek tekitab karmi füüsilise kokkupuute.

Vaat sellised põnevad lood! Kuidas ma oleks siis duši alla läinud. Vastupidi, neid riideid, mis mul sellel kohtumisel seljas olid, ei tohigi enam pesta. Loomulikult ei suutnud ma õhtul suurest ärevusest pikka aega uinuda.

Jaga artiklit

4 kommentaari

J
Jube   /   23:11, 12. veebr 2014
kuis eestlaste olemus nii vilets on ? -Pask rahvas ,oskavad ainult müts peos jänkide ees püksipõlve puruseks teha . Eks orja veri lööb igas kohast välja .
M
mmchh  /   20:36, 12. veebr 2014
Sel pildil on ta nagu kaks tilka vett Rein Toomlaga.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis