3
fotot
PÄRAST ÕNNETUST: 12. veebruaril 1994 «väsis» ehitusvea tõttu Marja poe müügisaali lage toestav tala. Raske betoonkonstruktsioon varises müügisaalis olnud inimestele peale. Kohapeal hukkus viis inimest. (FILMIARHIIV)

"12. veebruar möödub raskelt. Kõik tuleb meelde. See ei unune kunagi," ütleb naine, kes kaotas 20 aastat tagasi Marja poe tragöödias tütre ja väimehe. Vanaema kasvatada jäi imekombel pääsenud lapselaps.

1994. aasta 12. veebruaril varises Tallinnas Marja poe betoonkonstruktsioon müügisaalis olnud inimestele peale. Õnnetuses sai kohapeal surma viis inimest.

Me sirvime vanaemaga pildialbumit. "See on viimane pilt minu ainsast lapsest – kallist tütrest – ja väimehest. See oli jõulude esimese püha hommikul. Oli aasta 1993," seletab ta. Paar kuud hiljem said nad katuserusude all surma. Väimees oli siis 30aastane, tütar jõudis elada 25aastaseks.

Vanaema näitab ka pilti tütrepojast. "See on tehtud 1993. aasta sügisel. Ta oli üle kahe aasta vana, läks just sõimerühma," ütleb ta. Ja näitab kohe teist pilti, kus poisil on peas paks talvemüts, seljas soojad paksud talveriided.

Poisipõnn oli õnnetuse ajal koos ema ja isaga poes, ta oli siis kaks aastat ja kümme kuud vana. "Sel päeval oli väga külm, tublisti üle 20 kraadi. Sellesama paksu mütsi ja nende riietega ta seal oligi, kui lõpuks leiti," ütleb vanaema.

Šokk tuli järgmisel päeval

Ta meenutab: "12. veebruar teeb mind närviliseks. Väga raskelt möödub see päev. Juba enne seda päeva ei maga ma rahulikult, kõik tuleb meelde. See tragöödia ei unune kunagi.

Me käime sel päeval kalmistul. Kahekesi, koos poisiga.

See oli veerand nelja paiku pärastlõunal… Kunagi pandi Marja poe juures küünlad põlema. Ma ei tea, kas enam pannakse.

Oli laupäev. Sel päeval oli Lillehammeri taliolümpiamängude avamine, vaatasin seda.

Üks meie tuttav töötas Marja poes. Kui õnnetusest kuulsin, siis esimene mõte oli, et kas ta oli ka tööl, kuidas temaga küll on. Ma ei tulnud selle pealegi, et mu omad lapsed võivad seal olla.

Pühapäeva hommikul läksin Hiiule ema juurde. Rääkisime sellest õnnetusest. Järsku koputati akna peale. Meil oli suur hundikoer tagaaias, tema hirmsasti haukus. Olid politseinikud. Ja siis ma saingi teada... Šokk.

Hingeabi ega midagi ei pakutud. Sel ajal ei olnudki selliseid asju.

Marja pood aitas meid. Pood pidas lapse sünnipäevi meeles, jõulude paiku ka. Väikese ümbrikuga.

Poiss sai vanemate kaotuse eest riigilt pensioni – natukene toitjakaotuspensioni. 1994. aastal olid ju hoopis teised seadused. Peale selle pisike lapsetoetus. Rohkem mitte midagi. Linna poolt ei olnud ka mitte midagi.

Siis ma käisin veel tööl. Siis elas ka veel minu ema, kes meid aitas. Me pidime hakkama saama, ja saime ka. Elu nõudis.

Kõige meeldivam oli oma käitumisega Marju Lauristin, kes kutsus mind enda juurde. Ta oli siis sotsiaalminister, saime ministeeriumis kokku. Me vestlesime mitu tundi. Tema oli tõesti, kes minuga südamest südamesse rääkis.

See oli raske aeg. Riik ei olnud teadlik, et riigis võib ka selliseid asju juhtuda. Riik ei olnud valmis. Sama aasta septembris oli Estonia katastroof."

Kuidas ja mida lapsele rääkida?

"Nad olid sel päeval kolmekesi. Nad olid käinud mööblimajas poisile lapsevoodit ostmas. Enne oli poisil pulkadega võrevoodi, tahtsid selle välja vahetada. Ja siis nad otsustasid Marja poest läbi käia. Nad läksid koerale toitu ostma.

See oli nende saatus. Nad olid poes tavaliselt kõik koos, poiss oli alati isa süles. Kuidas läks nii, et poiss ei olnud õnnetuse hetkel isa süles, vaid hoopis teises kohas, ei tea täpselt enam keegi.

Väike lapselaps leiti külmutuslettide vahelt. Ta oli seal nutnud. Tal oli peahaav.

Mulle teatati, et ta on lastehaiglas. Sõitsime sinna. Seal oli üks väike laps oma emaga, kes hoidis ka meie poissi oma süles. Ega ta eriti ei maganud üldse. Peahaav oli tal õmmeldud. Pärast ema-isa matuseid sai poiss haiglast välja.

Küsisin psühholoogiharidusega klassiõelt, mida ma pean tegema, kuidas ma pean rääkima. Ta ütles, et kõige parem on, kui sa räägid tõtt.

Laps hakkas küsima emmet ja issit. Ma rääkisin talle, et sina said haiget, sa olid haiglas ja sul oli pea kinni seotud. Aga ema ja isa said veel rohkem haiget ja nemad ei saa enam mitte kunagi koju tulla.

Me hakkasime kalmistul käima, me vaatasime kodus koos pilte.

Tõe rääkimine on kõige õigem."

Poisipõnni päästis ime

"Paar kuud oli ta kodus, sõimes ei käinud. Siis ta hakkas poolikuid päevi sõimes olema – kui hommikul tööle läksin, viisin ta sõime, tema vanavanaema läks lõuna paiku järele. Esialgu oli väga raske.

Kodus ei tohtinud ust kõvasti põmmida, kõik pidi ümberringi väga vaikne olema. Kui teised lapsed sõimes mürasid ja mängisid, siis ta hoidis kõigest sellest kõrvale, ta ei tahtnud üldse.

Nüüd on ta tubliks meheks kasvanud. Käib tööl. Suve hakul läheb aega teenima.

20 aastat on läinud nii kiiresti. Poisi järgi saab sellest eriti hästi aru – aprillis saab ta juba 23aastaseks.

Lapselapse päästis ime. Ilmselt midagi pidi kõrgemalt poolt olema."

Jaga artiklit

12 kommentaari

P
Proua Susan nälgima  /   05:59, 6. juuli 2015
Tere kõik,
Ma olen proua Susan nälgima, Kirjutan selle kirja, sest olen väga tänulik selle eest, mida proua Clara Morgan tegid minu ja mu pere, kui ma arvasin, et ei olnud lootust ta tuli ja teha oma pere tunne elus jälle viib meid laenu madala intressiga 3% ma pole kunagi mõelnud, et on ikka tõeline laenu andjad internetis, kuid minu suurim üllatus sain laenu ilma raiskab palju aega, nii et kui sul on seal otsivad laenu mingeid rahalisi põhjuseid üldse siis ma nõu sa saada e pr Clara Morgan VIA: {clara_morgan@outlook.com} rohkem infot selle tehingu
MA SOOVIN SULLE KÕIKE PARIMAT
parimate Soovidega
Proua Susan nälgima

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis