Seisukoht

Kuhu jäid keldripoed? (13)

Teet Teder, reporter, 11. veebruar 2014 18:48
Foto: TAIRO LUTTER
Iga uus on võõras, olgu ta idee või ehitis, nagu Vabaduse võidusammas või lendava taldrikuga marslane. Et mine tea, kes ta selline on. Parem eemale hoida. Aga uut võõristades ei näe ma, et hoitaks vana. Seda, mis ei sünni küll ajalooraamatusse panna või kaitse alla võtta, aga mis on oma lihtsuselt alati oluline nagu kulunud jakk, mida ei raatsi ära visata.

Näiteks Tallinnas Kreutzwaldi ja Raua tänava nurgal oli aastaid üks väike toidupood. Eeskujulik kauplus, kus armastas pühapäevahommikuti käia Lennart Merigi. Siis, kui ta Kadriorus presidendiks oli. Ja tudeng sai sealt pikas järjekorras seismata õllepudeli kibekiiresti.

Minul on üks selline väike pirukapood. Selline, kus müüjat saab armsalt pirukatädiks kutsuda, ja ta teab täpselt, et ma tahan alati kahte või kolme singipirukat ja mitte kunagi ei küsi ma saiakest kiluga.

Suures ketipoes nii ei ole. Seal on "tere" kohustuslik, mitte loomulik asi. Aga pirukatädid ja keldripoed tulevad meelde alles siis, kui majandushunt on nad alla neelanud.