(TEET MALSROOS)

Et Eesti rahvastik vananeb – ja üha kiirenevas tempos –, pole kellelegi uudiseks. Nagu seegi mitte, et see toob endaga praeguse sotsiaaltagatiste poliitika kontekstis kaasa tugevneva surve maksupoliitikale ning riigieelarve vältimatute kulude poolele.

Näeme juba muudki, mis vananevale ühiskonnale paratamatu. Siinkirjutaja on üks viimaseid suure sõjajärgse põlvkonna aastakäike, kes sai pensionile kuuekümne kolmeselt. Ees seisab verstapostina 65 ja julgen ennustada, et mitte väga kauges tulevikus tõuseb see seitsmekümneni.

Igapäevaseks on muutunud mõned muudki näitajad, mis veel paarkümmend aastat tagasi polnud nii pealesundivad nagu praegu ning mille taust on kõige muu kõrval ka demograafiline.

On tavapärane, et üliõpilased on sunnitud õppimise kõrvalt töötama. Üha enam räägime osalise tööajaga töökohtadest ning kodus töötamise võimalustest vanematele inimestele, aga samuti suuremate pingutuste tegemise vajalikkusest töötute tööjõuturule tagasi suunamiseks ning mitmesuguste ümberõppe võimaluste parandamisest.

On tõenäoline, et kiiresti muutuvas majandusolukorras tuleb inimestel hakatagi arvestama sellega, et elu jooksul peab lausa mitu korda oma kvalifikatsiooni muutma või täiendama, ja seda vanusest hoolimata. Näeme nimetatud surve väljendumist tänapäeval juba selleski, et noored üritavad leida koolides erialasid, millel on kindlam turuväärtus.

Eakas hakkab domineerima

Kõik see on ühelt poolt tingitud majanduskeskkonna järskudest muutumistest, teiselt poolt aga ka kääridest tööjõuvajaduse ning tööpuuduse vahel. Eesti on tänu laulva revolutsiooni suurele põlvkonnale, kes pole esialgu veel massiliselt ka parematele jahimaadele siirdunud, olukorras, kus 50+ inimesed tunnevad ennast tööjõuturul sageli diskrimineeritutena, kuid juba lähiaastatel kasvab vajadus vanemate inimeste järele tööturul vältimatult. Ning kindlasti pole siin alternatiiviks umbkeelsete massimmigratsioon meist veel vaesematest riikidest.

Vanemaealiste inimeste paratamatu eelseisev domineerimine riigis toob kaasa aga muudki kui vaid teatud lainetused tööjõuturul.

Kõigepealt muudavad vanemad inimesed ühiskonnas valitsevaid meeleolusid. Mitte korraga, ent pikkamööda ja kindlalt. Pole tähtis, kui modernistlikud ja avantüristlikud inimesed ka oma nooruses olid, vanemas eas hakkavad nad kriitilise massina igal juhul eelistama pigem alalhoidlikkust ja konservatiivseid väärtusi. Isegi kui see ei väljendu otseselt poliitilistes vaadetes, väljendub see absoluutse kindlusega suuremas nõudlikkuses korra ja seaduslikkuse suhtes. Samuti langevates kuritegevustrendides. Nagu ka sallimatuse teatud kasvus ning valmisolekus leppida korra ja seaduslikkuse tagamiseks vajaliku suurema võimudepoolse kontrolliga avaliku elu üle. Mõneti väljendub kindlasti moralistlikumate hoiakute tagasitulekus inimestevahelistes suhetes, suhtumises perekonnasse ja seksuaalküsimustesse. Palun mind õigesti mõista: rõhk on siinkohal sõnal „mõneti".

Poliitikud peavad muidugi arvestama, et see kiiresti kasvav ja üha mõjukam osa elektoraadist on eriti sallimatu kõikvõimalike sotsiaalsete tagatiste kärpimise suhtes. Samal ajal on nad valimiskastide juures eriti tänulikud neile poliitikutele, kes astuvad samme – olgu või sümboolseid – nende rahakoti paksuse säilitamiseks. Näide Tallinna tasuta ühistranspordist on siinkohal kõige värskem ja sobilikum illustratsioon.

Vanemad inimesed on kindlasti sallimatumad ka immigratsiooni suhtes. Ja sugugi mitte niivõrd rassistlikest või muudest eelarvamustest tulenevalt. Nad lihtsalt näevad immigrantides arvestatavaid konkurente riigi rahakotist saadavatele toetustele. Ja tahaks näha, kes neil selle egoismi eurodirektiividega ära keelata saab!

Poliitikutel tuleb arvestada sedagi, et peale pensionäriks olemise on suur osa vanemaealistest ka vanavanemad. Rahva üldise vaesuse taustal on märkimisväärne osa neist selles rollis kaastegevad oma laste ja lastelaste majanduslike murede lahendamisel. Sellest tulenevalt on pensionärid küllaltki tundliku närviga laste kooli- ja huvialaringidega seotud kulutuste suhtes. Tähendab viimaste suurenemine ju paljudel puhkudel taas seda, et käsi aetakse otseselt või kaudselt ka nende rahakotti. Ning armastusel järeltuleva põlve vastugi on teatud finantsilised piirid.

Pensionäride väljaränne

Kõike seda arvestades annaksin valitsuskoalitsiooni poliitikutele ühe sooja soovituse: kuna vanemaealised inimesed moodustavad juba praegu elektoraadist kõige suurema ja aktiivsema osa, tähendab vastuollu minek nende kriitilise massiga teile valusat tagasilööki. Praegu saabki seda kõige ehedamalt omal nahal tunda Reformierakond koos oma Euroopa parima rahandusministriga.

Meie sotsialistliku lähiajaloo ning üldise vaesuse taustal ei ole me endale teadvustanud aga veel üht ühiskonna vananemisega seotud seika, mis kõigele lisaks võib halvendada meie niigi nutust demograafilist olukorda. Jutt on nimelt pensionäride võimalikust hulgilahkumisest meist rikkamatesse või kliima poolest meeldivamatesse paikadesse.

Esialgu pole nad seda veel tegema hakanud, kuid Soome, Rootsi ja teiste praegu küll meist rikkamate põhjamaiste pensionäride eeskuju võib ühel hetkel olla nakkav. Nii tagasihoidlik kui meie riigis makstav pension praegu ka pole, võimaldab see vanematel ja vähenõudlikumatel inimestel elatustaseme poolest meiega võrreldavates maades siiski täiesti rahuldavalt hakkama saada, eriti kui oma eluõhtu rahastamiseks realiseeritakse Eestis siinne kinnisvara, antakse see üürile või kasutatakse muid tehinguid elu jooksul kogutud varaga.

Lõppude lõpuks saab oma sõprade ja sugulastega kusagilt Taist või Horvaatiast Facebooki teel sama edukalt suhelda kui Pärnust või Põlvast. Palju sellest, mis Eestis elades iga päev frustreerib, on seal aga võõras mure.

Jaga artiklit

37 kommentaari

E
ei saa aru  /   19:09, 1. märts 2014
Ma tahan teada, mida riik teeb nende vanade ja haigetega, kellele pole raha pensionit maksta ja kes jäävad sellisel juhul ka kodutuks. Mis aga üldiselt rahasse puutub, siis paljude jaoks on seda ikka meie vaeses riigis väga laialt jagada, tundub, et puudust pole. Eriti häirib mind jutt, et kas võtame lastelt ära ja anname pensionäridele või vastupidi. Küüniline, kui mõelda, et meie riigiametnike palgad on lausa häbiväärselt kõrged, et sealt natuke kärpida... ei tule kõne allagi.
  /   17:30, 27. veebr 2014
Kõik mis teed teed iseendale. Nii ka penskaritega- kas kavatseb keegi ilmasambaks jääda?
Enne kui kukk kolm korda kireb olete ise vanad ja kasutud ja rämpsuks noortele kaelas.
Vanaduse eest ei ole keegi kaitstud, pole vaja ülbitseda. Helme, mõned inimesed on elus TÖÖD ka teinud, mitte perset laiaks istunud.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis