Õhtulehe olümpiablogi

Deivil Tserp | Ma armastan venelasi! (13)

Deivil Tserp, 11. veebruar 2014, 08:15
Vladimir PutinFoto: AFP / Scanpix
Kindlasti tundub järgnev tõdemus paljudele eestlastele jabur või vähemalt provokatiivne, aga tuleb tunnistada, et Sotši olümpia on süvendanud mu varasemat arusaama, et üks õige venelane on tore inimene, keda tasub armastada.

Suurel spordipeol ringi liikudes veendun peaaegu igal sammul, et venelane on lahke ja abivalmis, mida kahjuks ei saa öelda eestlaste ning mitmete teiste rahvuste kohta.

See polnud karm kriitika, vaid õiglane tõdemus inimeselt, kes on alati valmis külalistele naeratama ja neid aitama. Äsja rääkisin spordirõivaste tootja Ilves–Extra ärijuhi ja omaniku Arvo Kivikasega, kes samuti kiitis venelaste erilist sõbralikkust ja abivalmidust. „Nad tahavad kogu aega aidata,“ märkis Kivikas. „Ma loodan, et nad peavad pika ja väsitava võistluse lõpuni vastu.“

Kindlasti peavad, sest lihtsale venelasele on heateo tegemise oskus ema piimaga kaasa antud. Venelane suudab vajadusel ka emotsionaalne olla ja barrikaadidele tormata.

Eestlane võtab aga väiksemas ringis viina – loomulikult teeb seda ka venelane! –, kurdab sõbrale oma viletsat käekäiku, kirub otsest ülemust, Andrus Ansipit ja Edgar Savisaart, ning viimases hädas laseb kõrvad lonti ja sõidab Soome mustemaid töid tegema.

Oleme siin kolleegidega arutanud, et paljukirutud Vene turvasüsteem Sotšis ikkagi toimib. Kuid kahe aasta pärast peetavatele Rio de Janeiro suvemängudele tuleb igal ajakirjanikul ilmselt kaasa võtta isiklik turvamees.

Kuuldavasti on Brasiilias kord ikka täiesti käest ära ning politsei vaatab pättide tegemisi jõuetult pealt. Turistidele antakse nõu, et kui teid ründavad kolm meest, tuleb rahakott heaga ära anda, muidu ilmub võitlusväljale ka neljas röövel, kes teeb pikema jututa viimase lasu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee