2
fotot
Deivil Tserp ja sõber. (STANISLAV MOSHKOV)

Pühapäeva hommikul oli mul Sotši olümpial kaks korda järjest tunne, justkui virutanuks keegi noaga südamesse. Ei, kohalikud pätid ei rünnanud, kohtasin hoopis kaht hüljatud koera, kelle armetu väljanägemine tõi pisara silma.

Olen varemgi kirjutanud, et alati on valus vaadata, kui mõni inimene otsib prügikastist süüa ja peab paarikümne külmakraadiga magama rottidest kubisevas mahajäetud majas. Paraku on need kahejalgsed pahatihti ka ise piisavalt palju vaeva näinud, et elu just sellise pöörde võtaks.

Hüljatud koerte kohta nii öelda ei saa, pigem tuleb visata kivi nende endiste peremeeste kapsaaeda.  Siinkohal tuleb tunnistada, et kui ma ligi viisteist aastat tagasi kolisin Mustamäelt kolmetoalisest korterist Nõmmele ridaelamusse elama, siis tahtsin endalegi võtta neljajalgse sõbra.

Ometi tuli plaanist loobuda. Mu töö on lihtsalt sellise iseloomuga, et ma ei saa koeraga piisavalt tegelda. Aga mu nõrk süda ei peaks vastu, kui elaksin teadmises, et ustav loom peaks päevade kaupa keti otsas piinlema ja depressioonis vaevlema. Lemmiklooma võtmine tähendab hoobilt kohustusi, mida tuleb täita. Kui see ei ole võimalik, tuleb juba eos vältida ebaõiglase olukorra tekkimist.

Naljatamisi võib öelda, et õhtuti töölt saabudes kogen rõõmu, mida väljendavad naabrite koerad, kellega olen kenasti sina peal.

Muide, paar korda olen hüljatud koerte teemal rääkinud Euroopa kaugushüppe sisemeistri Ksenija Baltaga, kelle kutsuarmastus on tunduvalt suurem kui minul. Eesti mitmekülgseimal kergejõustiklasel on kaks lõbusat nähvitsat ja ta käib vahel kodutute loomade varjupaikades ning viib koertele süüa.

Nii Balta kui ka mina ei suuda mõista, miks inimesed armsate kutsudega nii julmalt käituvad. Sotšis on teatatud, et olümpiamängude ajal ringi hulkuvad peremeheta koerad tapetakse ära!

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis