4
fotot
Belgia õllebaar Olivier asub Utrechti kesklinnas Achter Clarenburgi tänaval varasemas kirikuhoones. Vaade päeva ajal. (Kais Allkivi)

Kohe esimesel siinoleku õhtul sain ma suure üllatuse osaliseks, kui leidsin pealtnäha üsna harilikku Madalmaade stiilis majja astudes eest uhked kirikuvõlvid, oreli ja altari, millele nüüd küll õllereklaame kuvatakse. Nimelt on tegu Belgia õllebaariga Olivier, mis on end sisse seadnud varasemas n-ö peidetud vanakatoliku kirikus.

Nimelt ei tihanud katoliiklased 16. sajandi reformatsiooni keerises ehitada kirikuid, mis näeks välja nagu pühakojad. Üks neist silmatorkamatu kuue taga peituvatest kirikutest (mis 1860. aastal suures osas uueks ehitati) Utrechti kesklinnas Achter Clarenburgi tänaval on saanud koduks peenele õllebaarile, kuhu siinsetel paaridel on saanud tavaks minna esimesele kohtingule.

Mul vedas, et ma ei pidanud nädala eest siia jõudes veetma esimest õhtut üksinda koduigatsust põdedes, vaid leidsin kohe toreda kaaslase, kellega koos linna peale siirduda. Õigupoolest olin juba eos oma seljatagust kindlustanud ja leppinud Facebooki teel kokku kohtumise naabermajas elava brasiilia meditsiinidoktorandi Raqueliga (soovitan kõigil välisülikooli suundujatel  Facebookis uued naabrid üles otsida ja nendega ühendust võtta, et saabudes mingi kontakt juba olemas oleks).

Raquel näitas mulle, kuidas meie kampusest südalinna pääseb, ning seejärel uitasime pisut vanalinnas ringi ja nautisime hollandipäraseid snäkke bitterbal’e (frititud veisehakklihapalle). Seejärel sain tema kaudu tuttavaks itaalia keemikuga, kes kaks aastat Utrechtis töötanud. Vastne tuttav lubas meid ühte erilisse hea õllevalikuga baari viia (nõudliku maitsega õllesõber teab, et Heinekeni või Grolschiga ei maksa piirduda, kui on võimalik tellida vaadist tugeva karakteriga kangeid Belgia õllesid). Ta isegi mainis, et see asub endises kirikus, kuid arvasin, et ilmselt on see siis väike ja tagasihoidlik kirikuhoone. Eksisin!

Ehkki välisilme seda ei reeda, oleks see vähemalt Eesti mõistes suur kirik. Ruum on seest üsna imposantne: kõrge võlvlagi, suure oreliga rõdu ja ohtrate reljeefidega kaunistatud valge altar, millele kuvatakse nüüd küll erinevate õllesortide pilte ja kirjeldusi, et klientidel otsustamist lihtsamaks teha.  Seinu dekoreerivad muuhulgas jalgratas, muusikainstrumendid ja maakaardid. See on ühtaegu peen ja koduselt hubane paik. Seetõttu ka väga armastatud. Kui pühapäeva õhtul õnnestus meil viimane vaba laud ära napsata, siis laupäeva pärastlõunal, kui ma välistudengitele mõeldud linnatuuri käigus sinna tagasi sattusin, ei hakanud silma ainsatki vaba tooli. Tark on laud enne kinni panna.

Tudengeid õhutatakse jooma ja pidutsema

Et välistudengid uues elukohas varakult sõpru leiaksid, on siinne Erasmuse esindus tublisti pingutanud. Semestri esimese nädala laupäeval näitasid hollandi tudengid uutele mujalt pärit üliõpilastele Utrechti, rääkisid huvitavaid fakte linna ajaloost ning andsid nõu, kuidas siinses liikluses toime tulla ning kus süüa ja aega veeta. Linna sai lisaks jalgsi vantsimisele uudistada ka väikese laevaga keskseid kanaleid läbi kammides. Vahepeal olid ette nähtud söögi-joogipausid.

Vahva oli tutvumismäng, mille käigus sai igaüks ühe sõna või nimega kleepsu ning tal tuli välja mõelda, mis sõna võiks sellega kokku kuuluda, ja leida vastava kleepsuga inimene - kel paariline leitud, sai baarist tasuta shot’i. Mina olin Esmeralda, Quasimodoks osutus üks organisaatoreist. Lõime pitsid kokku ja jäimegi juttu rääkima. Korraldajate eesmärk sai täidetud, sest keegi ei saanud selle päeva käigus jutukaaslasteta jääda.

Kohtasin veel toredaid inimesi Sloveeniast, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Poolast ja ülisõbralikke indoneeslasi. Huvitav on mõelda, kuivõrd erinevatest maailmaotstest on üliõpilased siia kokku tulnud. Kui mina pagesin siia karmi Eesti talve eest ja mu esimene mõte siia jõudes oli „Oh, kui soe!“, siis troopilise kliimaga harjunud brasiillased ja indoneeslased ägavad, et siin on oi kui külm. Üllataval kombel on aga kõik, kellega ma olen seni jutelnud, üsna hästi teadnud, mis ja kus on Eesti. Paljud on siin ise käinud või on mõni tuttav neile Eestit kiitnud, nii et nad on ka ise Baltikumi reisi kavva võtnud.

Veelgi enam hämmastab mind aga see, et ametlik tutvumispäev sisaldas ohtralt õllejoomist. Lahjat õlut peetakse siinmail pigem karastusjoogiks, sest päeva jooksul pakuti meile kolmes kohas limonaadi kõrval ka tasuta õlut (muidugi oli igaühe oma valik, mida ta eelistas - ka mina ei kahmanud igal pool õlleklaasi). Nagu juba mainisin, oli paarilise otsimise mängu preemiaks pitsike kangemat napsu. Ja programm päädis klubiõhtuga, mille loomuliku osana rõhusid korraldajad alkohoolsetele jookidele. Samuti andsid grupijuhid meile linna peal nõu, millistes baarides ja klubides tudengikaardiga soodsalt juua saab.

Seepeale meenub mulle Utrechti suvekooli üritustebrošüür, mis innustas osalejaid samuti pubiõhtul drinke nautides üksteisega sõbrunema. Aga hollandlased ongi ju väga ausad ja otsekohesed. Milleks keerutada?  Jookide saatel lõõgastumine on tudengielu harilik osa ja nii võib sellest ka häbitult rääkida. Iseasi on see, kui noori õhutatakse teisipäeva õhtuti soodushinnaga klubis käima ja seal üliodava hinnaga õlut kaanima. Siinsetesse loengutesse ei saa tukkuma minna, sest väga tähtis on aktiivselt kaasa rääkida. Üleüldse on Euroopa esikümnesse kuuluvas ülikoolis õppekoormus paljude jaoks harjumatult suur. Nägingi mitut tudengit nõutult käsi laiutamas: kuidas peaks jõudma järgmise päeva loenguks 100 lehekülge läbi lugeda, kui õhtul pidutsema minna?

Esimeseks geide kogunemiskohaks kirikuvaremed

Põõrdudes aga tagasi põnevate linna tutvustavate faktide ja kirikuhoonete omapäraste kasutusviiside juurde: sain ekskursioonil teada, et Utrechti toomkiriku 1674. aastal tormis purunenud osa varemed kujunesid linna esimeseks teadaolevaks geide kooskäimispaigaks.

Ühes Amsterdami kirikus on end sisse seadnud aga populaarne ööklubi Hotel Arena. Ma pole sinna veel jõudnud, kuid fotodelt paistab, et sammaste ja kõrge kaarja laega klubiruum näeb kirevate prožektorite valguses üsna ebamaine välja. Kuna ka paljud usuleiged inimesed leiavad, et kirikud on arhitektuuri üks tippsaavutusi, pole kaugeltki halb mõte kasutuseta jäänud kirikuid peopaikadeks muuta. Eks see lisa saadud elamusele ka omajagu keelatud-vili-on-magus-tunnet.

Utrechti suvekooli hüvastijätuüritus, kust ei puudunud muidugi vein ja õlu, toimus muideks Janskerki kirikus, mis on täiesti tegutsev protestantlik kirik. Tahaks juba öelda, et see ongi midagi hollandlastele eripärast ja vaid siin ongi niisugune asi võimalik. Kuid tasub märkimist, et vaatamata üldtuntud vabameelsusele on siinne ühiskond tegelikult väga vastandlik.

Vastukaaluks noortele, kes tudengipidudel iga atraktiivset vastassoo esindajat suudlema kipuvad ja kelle jaoks juhusuhted on elustiil, on palju neid, kellele abielueelne seks on täielik tabu. Tean mitut 20ndates süvausklikku, kes pole üheski senises suhtes suudlemisest kaugemale läinud, sest nad hoiavad end selle ühe ja õige jaoks. N-ö normaalsus jääb kuhugi äärmuste vahepeale, kuid ühel esimestest kohtingutest voodis maandumine on tavaline ja aktsepteeritav ka siis, kui kumbki pool loodab tõsist suhet. Taas kord annab tooni mõtteviis: milleks keerutada, kui saab ka otse välja öelda ja selle järgi tegutseda?

Lõpetuseks sobib hästi siinne ütlus "Doe maar gewoon, dan doe je al gek genoeg", mis tähendab seda, et hollandlaste jaoks normaalne ongi juba piisavalt hull.

Jaga artiklit

1 kommentaar

K
khmm..  /   15:35, 10. veebr 2014
minuteada on seal ka kirikutest kaubamajasid tehtud

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis